laupäev, 28. detsember 2019

Tõnu Õnnepalu "Aaker"

Võlg on võõra oma ja tänasida blogisida ära viska järgmise aasta varna jne.

On olnud pikk lugemis- ja kirjutamispaus. Seda lihtlabaselt selle tõttu, et tööd on jube palju. Aga koos koolivaheajaga võtsin ka töös korraliku pausi ja lõpetasin ära need kaks raamatut, mis mul juba septembrikuust pooleli olid, üks parem kui teine - lausa häbiasi pooleli hoida selliseid. Ja lugesin inertsist veel mõne otsa ka.

Kuid alustagem otsast. Võlg ja pooleliolnud raamat number üks - minu üks Eesti lemmikkirjanikke, Tõnu Õnnepalu. Seda oma mujal-kodus-triloogia teise raamatuga "Aaker".

Õnnepalu pendeldab oma raamatutega kuidagi edasi-tagasi erinevate meeleolude vahel. Näiteks "Pariis" oli otsast lõpuni üks helge teos (kuigi võib-olla ma nägin seal ka seda, mida tahtsin, ja panin iseenda Pariisi Õnnepalu oma külge). "Valede kataloog" on suhteliselt depressiivne, samade kaante vahel aga "Inglise aed" jälle positiivsem ja elujaatavam. "Aaker" on üldise tonaalsuse poolest selline rahulik ja mõtisklev, nagu Õnnepalu tavaliselt seda ju ongi, aga kui väga ta ka ei püüa asju neutraalselt vaadelda, kerge sarkasm kumab ikkagi läbi.

"Aakri" tegevus toimub, nagu ühelegi kirjandussõbrale vist teadmata pole, Kanada metsade vahel Koprajärve ääres endises väliseestlaste skaudilaagris. Seal ta vaikselt nokib ning mõtleb elu ja looduse üle. Kuid ega ta ei saa üle ega ümber väliseestlastest, kes on üks omaette rahvus üleüldse - nad elavad välismaal, üritades elu eest Eesti asja ajada. Ja vähe sellest - nad on omast arust õigemad eestlased, kui need, kes õigel ajal ära ei tulnud ja jäid valesid ülemusi toetama ja nendele alluma ja üleüldse on ilmselt ise ka punased ja põhimõttelagedad. Sama on skautlusega, mis püüdis ka omal kombel eestlust au sees hoida, aga ilmselt ei olnud see ka eriti tulemuslik soovunelm. Õnnepalu takseerib neid ponnistusi kodueestlase seisukohast ja kui palju ta ka ridade vahel kõige selle üle pisut ei muigaks, on tal ometigi hea meel, et saab ise Eesti 100 ajal kodu-Eestist eemal olla ja kogu seda tralli mitte kaasa teha.

Üldse jääb tema raamatutest mulje, et Õnnepalu on kuidagi rahvuseülene. Pole vahet, mis rahvusest ta parasjagu ise juhtub olema, tema raamatud on üldinimlikud vaatlused elule. Eks omamoodi kosmpoliitsust näitab ju seegi, et ta on järjest Inglismaal, Pariisis, Kanadas. Ja jõuab siis taas Eestisse välja, aga sellest juba järgmise raamatu korral.

"Aakrit" lugedes tulid mulle meelde minu enda Kanadas elavad sugulased. Kui ma olin veel üsna noor koolilaps, anti vanatädile luba hakata sugulastel külas käima. Siis olid kaheksakümnendad. Mingil hetkel lubati teda juba ka muidu täiesti kinnisesse Muhusse, ja siis hakkasid toimuma ka sugulaste kokkusaamised tema vastuvõtuks. Ma ei kujuta ette, mis tunnetega sinna läksid meie emad-isad-vanaemad-vanaisad, aga üldiselt polnud ju vanatädi keegi eriti näinud ja eelkõige oli huvitav, mis välismaa nänni ta toob. Sest ta tõi.

Alles nüüd, täiskasvanuna, kui vanatädi tütar taas Eestis käimas oli ja me saime temaga pisut rohkem juttu ajada, hakkasin ma nende elu hoopis teises valguses nägema ja mõistsin, et tegelikult oli meil ikkagi paljuski kergem kui neil seal. Mina ei kujutaks näteks ettegi, kuidas oleks kasvada absoluutselt ühegi sugulaseta peale ema ja isa (kusjuures vanatädi mees suri ka üpris noorelt), ilma perekonna toeta. Millised identiteediprobleemid võivad tekkida, kui sa sünnidki juba Kanadas, aga perekonda, kes nagu ei kuulukski päris täielikult sellesse ühiskonda? Nii et natuke ma ikkagi sellest ponnistan-mis-ma-ponnistan-aga-olen-eestlane põlvkonnast saan aru ka. Aga tõsi ta on, et väliseestlased on hääbuv nähtus, sest need, kes lähevad praegu kuhugi mujale elama, on hoopis teise suhtumisega. Kui nad eestlust tähtsaks peavadki, siis mitte nii, oma elu hinnaga, veremaitse suus.

Muuhulgas kohtub lugeja raamatut lugedes ka vöötoravate, kobraste ja koolibridega. :)

Ja pakibki kirjanikuhärra kohvrid, et sõita tagasi. Lõpmatusse. Aga sellest juba siis, kui ma poolelioleva kolmanda triloogiaraamatu läbi saan.

Pildi pätsasin sedakorda Rahva Raamatu lehelt, kuna lubasin tädil enda eksemplariga Tartusse rännata.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...