kolmapäev, 20. veebruar 2019

Jean-Paul Didierlaurent "Ettelugeja 6.27-ses rongis"

Inimene võib lugeda põnevikke ja muud ajaviitekirjandust, mis esmase nälja küll kustutab, aga nagu kiirtoitki, sügavamat jälge ega sügavamat maitseelamust ei anna. Suhteliselt tühjad kalorid - kuigi vahel on ka kiirtoit väga maitsev, eriti kui ammu pole saanud.

Aga vahepeal peab ikka hoolitsema selle eest, et kiudaineid ja vitamiine oleks süsteemis piisavalt. Ja siis võib lugeda näiteks "Ettelugejat 6.27-ses rongis".

See oli minu jaoks alles teine kokkupuude Tänapäeva "Punase raamatu" seeriaga - teiste lugemiselamustest on küll ilmne, et tegu on laias laastus väga heade kirjandusteostega, mis on enamat kui lihtsalt raamatud. Nii seegi. Pean kohe ütlema, et päris algus näis väga sarnane Ray Bradbury klassikalise suurteosega "Fahrenheit 451". See raamatute teema tundus väga sarnane, aga ainult alguses.

Guylain Vignolles töötab natuke salapäraseks jäävas tehases, kus mingi suur masin valmistab raamatutest sellist paberisegu, millest saab teha uut paberit, millele trükkida uusi raamatuid. Iseenesest võibolla on lõppeesmärk üllas, aga suure raamatuarmastaja Guylaini jaoks on paljas mõte raamatute hävitamisest vastik ja masin, mis seda teeb, on ülima jäleduse kehastus. On ilmselgelt sümboolne, et neljast tehases töötavast mehest kaks on maniakaalsed teeme-rohkem-täidame-plaani tüübid ja ülejäänud kaks on suured raamatuarmastajad. Valvuriputkas istub mees, kes on õppinud armastama ja ka ise looma aleksandriine.

Guylaini ülesandeks on muuhulgas ka ilge masina puhastamine ja selle tegevuse käigus suudab ta iga päev päästa mõned suvalised lehed, mis masina terade vahelt pääsenud on. Neid loeb ta igal hommikul tööle sõites rongis ette. Rahvas harjub sellega ära ja ootab igahommikust ettelugemist. Siis aga leiab Guylain toolilt mälupulga, millel on noore naise väga huvitav päevik. Ja Guylain ei suuda jääda selle suhtes ükskõikseks.

Raamatus on palju muudki, mida ma ei taha siinkohal mainida, sest ma ise tabasin end korduvalt rõõmsalt üllatumas ja ei taha seda järgmistelt lugejatelt röövida. Aga enne, kui ma teid mõne pärliga kostitan, pean küll ütlema, et ainus häda selle raamatu juures on tema lühidus - aga seda kontsentreeritumalt hea see on. "Ettelugeja" on hõrk ja kvaliteetne suutäis, mille järelmaitse on meeldivalt tugev. Seda loomulikult ka muuhulgas tänu Pille Kruusi tõlkele.


"Sõnalõnga ei tohi käest lasta, poisu! Tuleb minna lõpuni, liuelda mööda tiraadi, kuni viimane punkt su lõpuks vabastab." (lk 25)

Naerda saab ka. Mõned "täditarkused":

Tualetis on võim alati sellel, kelle käes on paber. (lk 99)

Kõhukinnisuse käes kannatajalt võib oodata kõike, koguni mitte midagi. (lk 103)

Pildi pätsasin Apollo lehelt.





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...