neljapäev, 14. veebruar 2019

Dot Hutchinson "Liblikate aed"

Enne, kui raamatututvustusega alustan, tasub ära märkida, et teadupärast läheb Google+ hingusele. Seega päris paljudele minu blogi lugejatele enam teavitusi ei tule. Nüüd oleks ehk huvilistel  mõttekas hakata blogi ennast jälgima. Või siis lihtsalt igaks juhuks piilumas käia. :)

Kuid nüüd tagasi raamatu juurde.

Ma ei mäleta, millal ma viimati lugesin raamatut, mille välimus ja sisu nii vähe kokku lähevad. Loomulikult ei ole ei kujundus ega pealkiri juhuslik - aed on ja liblikaid on seal sees ka. Aga tegelikkuses on tegemist ühe psühhopaadi väärastunud kujutelmaga. Ta röövib tüdrukuid, tätoveerib nende selgadele hiiglasliku imeilusa liblika ja hoiab neid igasugu eeldatavatel eesmärkidel imeilusas aias vangis. Ja sinna nad ka jäävad, kuna mees on otsustanud nende nooruseilu ja tätoveeringud säilitada, seda sellisel moel, nagu ette ei suudakski kujutada.

Nojah. Mul on selle raamatu suhtes väga vastakad tunded. Ilmselt on ta kirjutatud psühholoogilise põnevikuna ja ei saaks öelda, et põnevus puuduks. Tekib küll tunne, et nüüd tahaks juba teada, mis lõpuks saab, sest esimestest lehekülgedest on selge, et aiaga on ühel pool ja politsei on selle üle võtnud ning tüdrukud sealt ära toonud.

Samas on seal ikkagi nii mitmeid kuidas-see-võimalik-on stiilis liine. Kui lugesin allpool viidatud lugeja arvamust, itsitasin aiva naerda ja mõtlesin, et see arvustus käib läbi kõik punased plinkivad tuled minu ajus. Kes vähegi inglise keelt oskab, sellele soovitan:
https://www.goodreads.com/review/show/1667818873?book_show_action=true&from_review_page=1

Jah, ma arvan ka, et kõiki ebausutavaid asju seal loos ei vabanda välja ei tüdrukute psühholoogilise allasurutuse ega Stockholmi sündroomiga. Mõnesid jällegi vist küll saab ka.

Enamasti on arvamused "Liblikate aia" kohta olnud kuidagi ülivõrdelised, vähemalt Eestis. Minu jaoks oli see ühest küljest natuke liiga huh ja teisest liiga meh. Psühholoogilisest  vaatepunktist võib öelda, et kui väga palju ei mõtle, siis on põnev. :P





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...