pühapäev, 6. jaanuar 2019

Elizabeth Jane Howard "Marking Time"

Elizabeth Jane Howard tundub olevat olnud suuremat sorti grafomaan. Gradus gravis. Igatahes on mul tema Cazalet-kroonikate esimesed kolm osa ja need on kõik sellised 600-leheküljelised, ja osi on umbes teist sama palju veel.

Esimese osa blogi on siin:
https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2018/11/elizabeth-jane-howard-light-years.html

Teine raamat katab esimese poole teisest maailmasõjast ja jõuab välja aega, kui Hitler on Venemaale tunginud. Põhilised tuumtegelased on vanapaar hüüdnimedega the Brigs ja the Duchy ning nende neli täiskasvanud last - Hugh, Edward, Rupert ja Rachel, kellest vaid Rachelil ei ole perekonda. Kuna Hugh kaotas esimeses ilmasõjas ühe käe kasutuskõlblikkuse, saab ta sõjas osaleda ainult pigem kaudselt. Ka Edwardit ei ole veel otseselt mobiliseeritud, kuid mõlemad annavad Londonis oma osa. Rupert on ainus, kes võetakse sõjaväkke, kuna tema on kõige noorem. Kõigil vendadel on lapsed, kellest osa juba päris hilisteismelised, ning Rupert kasvatab oma lapsi uue naisega, kuna esimene suri poja sünnitusel. Rachel on ka suure osa ajast Londonis sõjaväge toetavas teenistuses.

Kuna raamat on nii mahukas, jõuab autor rahulikult vaadelda kogu perekonna kulgemist. Suurem osa perest elab lõunaranniku lähedal ning sõda neid väga ei puuduta, kuigi mõnikord satuvad ka vaenlase lennukid nende kohalt üle sõitma. Kuid nad on pidanud oma mugavat elu väga palju koomale tõmbama - osad perele kuuluvad majad antakse näiteks vigastustest paranevate sõdurite hooldehaigla teenistusse. Toitu napib, sest kõike saab talongidega, välja arvatud seda, mis maast kasvab või metsast püütakse.

No ja noored on ikka ju noored, hoolimata sõjast - ikka tuleb ette romanilisi huvisid, koolid käivad edasi, 18-aastane Louise läheb hoolimata perekonna vastuseisust teatrikooli ja üritab saada suurilmadaamiks. Louise ongi ka see, kes raamatule on pealkirja andnud - ta ütleb korduvalt, et tunneb, nagu ta lihtsalt lööks aega surnuks, kuna ta ei tee mitte midagi kasulikku või olulist.

Kui peaksin seda raamatut lühidalt kirjeldama, siis on see ühe täiesti tavalise perekonna täiesti tavaline elu - on paremaid lapsi ja keerulisemaid väikesi karaktereid, on lapsikuid täiskasvanuid ja varaküpse mõttemaailmaga lapsi, on petmisi ja armuafääre, mõni suhe lõpeb ja mõni algab, on soovitud ja soovimata lapsi ja nii edasi ja nii edasi.

Raske on midagi väga uudset öelda, sest raamat on hea, aga mitte midagi riigipöörde väärilist. Oli mõnus ja rahulik lugemine, nii et kui kellelgi on parajasti Skandinaavia krimkadest või fantaasiaraamatutest oma pööraste tegevuskurvidega hetkeks kõrini, siis see on selline vererõhku alandav saaga.

Muideks, peab ütlema, et raamat tegelikult lõppeb küll "kõige põnevama koha peal" ja kui ma muidu oleks veel mõelnud, et kas ma ikka viitsin seda kolmandat telliskivi sealt riiulilt kunagi maha võtta, siis tänu lõpule võtan küll.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...