"The Color Purple" oli - nagu ka "The Awakening" - meie Senegali-koolis gümnaasiumiosas kohustuslik kirjandus. Kujutan väga hästi ette, kuidas saaks neist kahest raamatust kirjutada korraliku võrdleva essee, sest nii mõnigi teema kattub neis teostes suuresti. Kuigi Celie elab eelmise sajandi esimese poole USA lõunaosariikides, ühendab teda Ednaga ärkamine naise ja indiviidina.
Suurim erinevus Celie ja Edna vahel on see, et Ednat ei ole keegi vääriti kohelnud. Celie teismeiga kahjuks on hoopis teistlaadne kogemus. Teda väärkoheldi nii verbaalselt, füüsiliselt kui seksuaalselt. See pani mind mõtlema, kas tema emotsionaalselt surnud seisund enne Shugi saabumist oli sellise väärkohtlemise tulemus või on see taoliste ohvrite puhul hoopis nende enda poolt välja kutsutud kaitserefleks - sest kuidas sa muidu üleüldse sellist elu välja kannatada saaksid? Celie õde Nettie leiab väljapääsu põgenemises - ja nii kaob õdede kontakt aastakümneteks.
Raamatu põhilised liikumapanevad jõud on kaks tugevat naist - Shug Avery ja Celie kasupoja naine Sofia. Shug on see, kes on Celie äratajaks ja avab talle maailma täis värve, tundeid ja eneseteadvust. Sofia suudab end kehtestada küll kodus ja saab meestega hästi hakkama, aga rikaste valge rassi esindajatega tal nii hästi ei lähe ja oma iseteadvuse eest maksab ta väga kallist hinda - üksteist aastat eemalolekut oma perest.
Kui mehed oma esialgsest šokist naiste ilmselge mässu suhtes üle saavad, hakkavad nemadki ometi oma naisi teise pilguga vaatama. Nii Sofia abikaasa Harpo kui ka Celie' mees, keda ta nimetab vaid nimega Mr ________, leiavad end äkki olukorrast, kus naised võtavad kätte ja lähevad lihtsalt minema ning leiavad endale paremad partnerid ja teistlaadi elu. Eriti Celie, kes läheb Shugiga Memphisesse ja paneb seal aluse edukale õmblusärile, milles on üks sümbol teise otsas kinni - ei ole ilmselt juhus, et autor paneb Celie õmblema moodsaid värviküllaseid pükse, mis on lausa mitmetasandiliseks kontrastiks tema eelnevale hallile ja traditsioonilisele allaheitliku ja väärkoheldud naise rollile.
Raamatu lõpus leiab Celie, et kõige olulisem asi - isegi olulisem kui armuõnn või rikkus - on südamerahu. Ilmselt sel kaalutlusel toob autor tagasi ka Celie õe koos Celie enda lastega, kelle eest Nettie on kõik need aastad hoolitsenud. Igal teisel juhul tunduks mulle see natuke liiga häppi end, aga kõigist neist viimastest lehekülgedest, kus Celie oma enne nii macholiku ja hoolimatu mehega terrassil õmbleb (jah, mees ka õmbleb!) ja vestleb temaga kui võrdne võrdsega (või siis natuke ikkagi võrdsemanagi kui mees) ning nende õuele maabub Nettie perekond, hoovab just sellist südamerahu ja turvatunnet, millega Alice Walker annab lootust kõigile naistele, keda kunagi kusagil maailmas pekstud või muul moel väärkoheldud on - kõik võib muutuda ja iga ohver võib ühel hetkel leida, et elu on elamist väärt. Et Celie viimastes kirjades on Mr ________ asendatud tema eesnimega, mida eelnevalt kasutas ainult Shug, on näha, et ka sind vääriti kohelnud inimesega on võimalik teha rahu - kui ta muidugi ise selleks valmis on.
Raamatu kohta kirjutatud artiklites on mainitud, et purpur on esiteks väga silmapaistev värv, esimene, mida Celie põldudel märkama hakkab, ja see on kombinatsioon sinisest (rahu sümbol) ja punasest (kire sümbol). Minu teada ei ole seda eesti keelde tõlgitud, aga olen mõttes mänginud selle pealkirjaga ja no vot ei kujutagi ette, kuidas seda tõlkida, eriti kuna sellel värvil on eesti keeles oma varjund, mis sisuga isegi haakuks, aga kindlasti mitte pole see Alice Walkeri poolt mõeldud tähendusvarjund. Nii et kui kellelgi oleks tahtmine see lihtsalt ülihea raamat eesti keelde ümber panna, siis jõudu pealkirja tõlkimisel.
"The Color Purple" on kirjeldamatult hea raamat. Selles on nii palju nüansse (kasvõi Nettie ja Celie kirjade keelekasutus), mida ei jõua ühes lühikeses blogiartiklis läbi rääkida. Aga kindlasti minu elus viie parima juturaamatu hulgas, ja seal põleb ta väga ereda leegiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar