kolmapäev, 23. jaanuar 2019

Ángeles Mastretta "Armuvalu"

Veel üks Toledo pärl.

Üldse ei imesta, et mu vend mööda jalutades imestas: "Misasja sina loed? 'Armuvalu???'" Peab tunnistama, et pealkiri eksitas mindki. Samas olin ma üpris kindel, et olgu mis on, mingit nõretavat naistekat Toledo nüüd küll välja ei anna. Olin julge ja proovisin, kahetsema ei pidanud.

Raamat räägib Emilia Sauri, kuid sama palju ka tema vanemate, loo. Diego ja Josefa armuvad esimesest pilgust, ja kui neil oma abielu jooksul ka pisut kemplemist ette tuleb, siis üldiselt võiksid nad olla õnneliku abielu võrdkuju. Isegi oma hingestatumate vaidluste ajal on selge, et nende suhet see ei muuda. Pere seisab kindlalt kui müür ja selles keskkonnas on Emilial võimalik kasvada täpselt nii enesekindlaks nooreks naiseks, nagu temast tuleb.

Emilia õpib isa apteegis palju rohutarkust ning vanemate teadmata vahetab ta peretuttavast arsti juures tšellotunnid arstiteaduse tundide vastu ja temast tuleb kindla käe ja hea diagnoosimisoskusega - kuigi ilma diplomita - arst.

Kuid paraku on 20. sajandi algus Mehhikos üks poliitliste kemplemiste ja kodusõja taimelava ning sellesse mässitakse ka Emilia elu armastus Daniel. Nende suhe on küll tormiline ja kõikehõlmav, kuid mida teha mehega, kellega teil on vastastikku selline armastus, aga kelle peale ei saa kunagi kindel olla, kuna ta kaob taas oma sõjakäikudele ning seda kuudeks ning aastateks? Ning kui sa oled siiski selline naine, kes ühel hetkel tahaks punuda pesa ja luua stabiilse kodu ja pere? Kas sellele on lahendust?

Ja nagu parimatele hispaaniakeelsete autorite poolt kirjutatud raamatutele ja Toledo tõlgetele kohane, on raamatu keel lihtsalt imekaunis ja stiil rahulik ning väljapeetud.

"Ja elu on helde. Sageli annab ta rohkemgi, kui paluda oskad. Aga meile ikka ei piisa."
"Mulle on piisanud," tunnistas Josefa.
"Sellepärast, et sa sündisid täiskuu ajal," vastas Diego.
"Ja mis kuu ajal mina sündisin?" päris Emilia.
"Sina sündisid elektrivalgel," vastas isa. "Kes teab, mida sina kõik elult tahtma hakkad." (lk 64)

Teine tsitaat tuleb eriti tõlkija (Maria Kall) kiituseks. Nautige.
Alles siis tuli Sol toolilt alla ja Emilia aitas tal lahti nööpida tillukesi organdiiga vooderdatud nööpe, mis jooksid üle kleidiselja otsekui külmajudin. (lk162)

Igatahes lugege. Sellel on ajalooväärtus, kirjandusväärtus ja naudinguväärtus.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Kaire Vilgats, Dagmar Oja "Ilusad suured tüdrukud"

 See on nüüd küll üks raamat, mida oli juba väga ammu vaja.  Kes meist ei teaks superbäkke, kes on eestlastele juba sama omad kui Iff või Ki...