kolmapäev, 5. detsember 2018

Margaret Atwood "Alias Grace"

"If we were all on trial for our thoughts, we would all be hanged." 

"And then she began to cry, and when I asked her why she was doing that, she said it was because I was to have a happy ending, and it was just like a book; and I wondered what books she had been reading."

"When you are in the middle of a story it isn't a story at all, but only a confusion."

Kui sul on toredaid sõpru, kes sinu lugemishimu hästi mõistavad, siis võid saada kingiks häid raamatuid. Aitäh, Karina! :)

23. juulil 1843 pandi Kanadas toime kaksikmõrv, tapeti majaomanik ja tema majapidajanna. Arreteeriti mõrvas kahtlustatavad, teener James McDermott ja nooruke 16-aastane teenijanna Grace. McDermott puuakse üles, aga Grace'i suhtes on tekkinud teatavad kahtlused, kuigi ta ise on oma tunnistust mitu korda muutnud. Grace nimelt väidab, et ta ei mäleta mõrvade sooritamise ajast midagi ning et tal on ennegi ette tulnud uneskõndimist ja mäluauke, ning sellest piisab, et Grace võllast pääseks. Selle asemel viiakse ta vaimuhaiglasse ja sealt edasi eluaegset vanglakaristust kandma. Ja veel siiski on inimesi, kes usuvad, et Grace on täiesti süütu ning et ta tuleks vanglast vabastada. Kuid kas see on tõsi?

Atwood on ka oma "Teenijanna loo" kohta öelnud, et seal pole ridagi väljamõeldist - kõik, mis raamatus kirjas, on kunagi kusagil päriselt juhtunud. Ka "Alias Grace" põhineb päriselt toimunud juhtumil ning kõik see, mis eelmises lõigus kirjas, ei ole mitte paljalt Atwoodi raamatust pärit, vaid ajaloolistest dokumentidest. Järelsõnas ütleb autor ise, et juurde pani ta ainult seda, mida dokumentidest leida polnud, ning ka see on loogiliselt tuletatud.

Ma ei ole praeguseks hetkeks Atwoodi rohkem lugenudki kui need kaks ülalmainitud raamatut, ja kuigi ma olen juba mitmest kohast kuulnud, et ei ole kõik raamatud nüüd NII head ka, siis need kaks on küll suurepärased. Ta kohe oskab kirjutada niimoodi, et kuigi me räägime ajast, millest on möödas enam kui 150 aastat, on see kõik väga usutav ja tuleb tunnistada, et kaasahaarav. Kõik olustiku-, riietuse- ja iseloomukirjeldused on väga kirkad ja on kerge end tegevusse sisse mässida lasta. Tõele au andes tulebki tunnistada, et tekkiski illusioon sellest, et lugeja on nagu kolmedimensioonilises filmis, mitte raamatu taga. Atwood ütleb neile, kes tahavad kirjutada: "Hold my attention." Ausõna, seda ta suudab.

Ja veel ühe paralleelina "Teenijanna looga" jätab Atwood raamatu lõpus midagi ka lugejale mõelda. Ma pole ka siin blogis sellest saladust teinud, et mulle sellised lõpud meeldivad, mida lugejale ette läbi ei mäluta. Olgu meiegi fantaasial tööd!

Raamatut lugesin inglise keeles, eesti keelde on selle tõlkinud Ilona Kolberg.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...