pühapäev, 16. september 2018

Maryse Rivière "Petta surma"

Ma nüüd siin selgituseks paar sõna - üritan sel aastal lihtsalt huvi pärast Facebooki lugemise väljakutse lõpuni ära teha, sellepärast ma loengi siin järjest selliseid raamatuid, mida ma võibolla ise poleks välja valinud. Kui teil peaks tekkima mingi mõte siin seda ja järgmist paari raamatututvustust lugedes selle kohta, kas mul on ehk mingi seletamatu armastus Mirabilia sarja vastu, siis see on väljakutse. See pole mina. (Kõlab nagu mingi raamatuhaige pihtimus - see pole mina, see on minu haigus, mis niimoodi teeb!)

Ühtlasi olen ma jõudnud ka järeldusele, et järgmisel aastal ma tõesti väljakutset sellepärast tegema ei hakka, et kõik punktid ära lugeda. Pigem teen nii, nagu ülemöödunud aastal - loen, mida tahan, ja kui kattub mingi punktiga, siis kattub. Aga see grupp seal on hea, palju imelisi raamatuid olen leidnud, mida poleks ise osanud raamatukogus või -poes vaadatagi.

Kuid nüüd raamatust. Tegemist krimkaga, mitte eriti tihedaga, mis tuleb minu silmis krimkale ainult kasuks. Autor pöörab pigem tähelepanu loo psühholoogilisele küljele, mingeid väga detailseid ja võikaid kirjeldusi ei ole (mistap ma ei suuda vist eal lugeda ühtki Keplerit või Kingi vms). Hea rahulik lugemine ja intriig on alustuseks kenake - Prantsuse politseile teadaolevalt hukkunud kriminaali DNA ilmub välja Iirimaal toimuvate kuritegude ohvritel. Uurimisse kaasatakse need Prantsuse politseinikud, kes Morlaix' juhtumiga algusest peale kursis olid.

Üldiselt oli täitsa okei lugemine ning mõnevõrra isegi huvitav. Christie' mõõtu ta välja muidugi ei andnud. Taustalugu oli ka võibolla pigem punnitatud - prantslasest uurija leiab Iirimaal esimese raksuga unelmate naise, kes on aga uurimisega rohkem kui kaudselt seotud ja lõpptulemus on ka pisut meh.

Mida ma aga tahaksin tõesti kiita, on raamatu tõlge (Kaja Riesen). Just hiljuti oli ka ühes fillide grupis juttu sellest, et Eesti Raamatu tõlgete kvaliteedis võib üsna alati julgelt kindel olla. Ei pea aina kurja pilguga vaatama, et siin on koma puudu või see lauseehitus on inglise keele oma - võib lihtsalt lõdvaks lasta, lugeda ja nautida. Sama jutt käib eelmise tutvustatud raamatu kohta (ka Mirabilia) ja järgmise kahe kohta (sama sari). Raamatud ise on ka kas vähemalt keskmiselt head või enamgi.

Täitsa roogitav räim.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...