neljapäev, 13. september 2018

Agatha Christie "Saladuslik juhtum Stylesis. Eesriie."

Agatha Christie on Agatha Christie. Tundub, et kõik on kas lugenud, filme näinud või mõlemat. Üsna sümboolselt seob see raamat kaante vahele kokku Hercule Poirot' esimese ja viimase juhtumi Inglismaa pinnal. Veel sümboolsemalt toimuvad mõlemad samas majas. Esimene kord on tegemist peresisese juhtumiga, kus perenaine on abiellunud kõigile majakondsetele täiesti vastumeelse mehega. Peaaegu kõigile. Kui naine sureb, langeb kahtlus kohe automaatselt kõige loogilisemale potentsiaalsele mõrvarile - aga kas ikka on see nii, nagu pealt paistab?

Suure ja rõõmsa kokkusattumuse tahtel saavad Stylesis kokku kapten Hastings ja Hercule Poirot - viimane sõjapõgenikuna ning ka Hastings on sõjast päris räsitud. Ja nii nad pead kokku panevadki, ühelt poolt Poirot, vahe kui žiletitera, ja teisalt Hastings - armas, tuulepäine, kuid üdini lojaalne. Ja nii algab eluaegne sõprus ja vandeseltslus.

"Eesriie" viib meid aega, mil Poirot on oma eluloojangul ning kutsub Hastingsi kohale, et veel viimast korda 'jahti pidada'. Juhtum on keeruline, pealtnäha mitte mingit kahtlust äratanud kuritegude taga on Poirot märganud kellegi pahatahtlikku kätt - tegutsemas on eriti kurikaval sarimõrvar.

Muideks, kui ma seda lugesin, siis peaaegu päris lõpuni välja ei olnud ma kindel, et ma seda lugu üleüldse tean. See on muidugi iseenesest kahtlane - oma arust olen ma neid kõiki kas lugenud või telekast näinud. Eriti arvestades seda, kui põikpäise järjekindlusega ETV neid seeriaid aina näitab ja näitab... Sest äkki KELLELGI on veel üks osa nägemata. See selleks. Aga vaid mõni lehekülg enne lõppu (küll ühe vihje peale raamatus) tuli mulle meelde, et tean ikka küll, mis saab.

Ma mäletan ka seda dokumentaalfilmi, mis Poirot' filmidest vändatud oli. David Suchet - maailma kõige õigem Poirot (ma üldse ei saa aru, miks peale seda üldse peaks keegi tahtma mingit wannabe Poirot'd veel maailmale pakkuda, Hollywood vms) rääkis seal "Eesriide" filmimisest. Ta oli seda tehes väga emotsionaalne ja miks mitte emotsioone valla lasta - tema tegelaskuju, keda ta aastaid mängis ning läbi ja lõhki tundis, suri ju selles osas. Just sellepärast olid filmitegijad ka otsustanud, et mitte "Eesriiet" ei filmita viimasena. Selle otsa tehti veel üks vähem kurb osa, et kogu seda aastatepikkust tööd saaks kroonida ikka üks korralik pidu (sest mis sa pidutsed, kui sa alles ära surid). Minu meelest väga mõistlik otsus.

Muideks, liigub ringi väide, et Poirot' ossa soovitas Suchet'd Agatha Christie perekond ise, olles teda kusagil mängimas näinud. Ja veel väike fakt - viimased osad filmiti alles aastal 2013 (esimene hooaeg oli aastal 1989).

Christie' raamatuid võib alati une pealt lugeda, ta on selline krimihuviliste Astrid Lindgren.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...