esmaspäev, 27. august 2018

Ken Kesey "One Flew Over the Cuckoo's Nest" ("Lendas üle käopesa")

See oli juba aastaid-aastaid tagasi, kui nägin filmi "Lendas üle käopesa". Ma ei mäletanud sellest muud, kui et tegevus toimus mingis psühhiaatriahaiglas ja et keegi sai seal mingit elektrišokiravi ja et kuidagi väga halvasti kogu see lugu lõppes. Isegi seda ma ei mäletanud, et peaosas oli Jack Nicholson, aga kui ma selle juba kord ära guugeldasin, siis tuli mul see kohe meelde muidugi ka. Tol ajal avaldas film mulle väga muljet ja ma imestan isegi, kuidas mul sisu nii korralikult oli jõudnud ära ununeda.

Ma lugesin seda selles mõttes pisut valel ajal, et ma ei saanud sel nädalal kunagi kuigi palju järjest isuga lugeda. Töö algus ja kõik lastega sahmerdamised ja suvelõpupeod jne jne. Samas raamat on selline, mis jõuab järjest süvenemist, pealegi on see trükitud minu jaoks ebameeldivas kributekstis. Ma ütlen, et see lehekülgede arv on mingi täiesti suvaline mõiste.

Psühhoneuroloogiahaigla osakonda juhib raudse käega preili Ratched, kelle 'valitsuse' all on kõik osakonnas olevad mehed kaotanud lootuse ja vegeteerivad suhteliselt letargiliselt. Jutustaja, Chief Bromden (suurt kasvu indiaanlane), isegi teeskleb, et on kurttumm, et keegi teda ei tülitaks. Sellesse olukorda maandub uus patsient, McMurphy, kes on lärmakas, elu otsast otsani täis ja ei salli sugugi, et õde Ratched mehed niimoodi alla surunud on. Nad ei otsusta mitte midagi, nad peaaegu ei räägigi midagi, nad on pidevalt tugevate rohtude mõju all ja kes piukstada julgeb, saab elektrišokke või kui veel rohkem veab, tehakse lobotoomia. McMurphy võtab nõuks, et nii see jääda ei saa.

Raamatu kohta on öeldud, et kuigi Ken Kesey on veel üht-teist tootnud, siis peale "Käopesa" tal mingeid muid erilisi saavutusi pole. See-eest on "Käopesa" jälle nii hea, et selle najal pole eriti muud vajagi. Raamat on, nagu raamatud sageli, puhtakujuline allegooria, mis kritiseerib Ameerika võimukandjate stiili mitte rahvast kuulata, vaid nad pigem alla suruda. Aga tuli ei saa tuha all kaua põleda ja nii läheb ka haiglas mäsuks, mille tulemusel läheb mõnel paremini ja mõnel halvemini. Ja kuna mõnel siiski läheb paremini, siis on lugejad ja arvajad ka arvanud, et ehk on Ameerikalgi siis veel lootust.

Tagakaanel on öeldud, et see, mis juhtub McMurphy saabumise järel, on 'naljakas, kangelaslik ja lõppkokkuvõttes vabastav'. Eks ameeriklased muidugi ise teavad kõige paremini, kas aastast 1962, mil see kirjutati, on midagi seal muutunud või siis mitte.

Loomulikult on "Lendas üle käopesa" väga hea raamat ja väärt seda, et teda kaasaegseks klassikuks nimetatakse. Küll aga ei ole ma kindel, kas ma nüüd enam seda filmi nii väga vaadata jaksaksin - mul hakkab tekkima traagikatalumatus, mis on ilmselt seotud emadusega. Kõik läheb kümme korda rohkem korda kui vanasti.

Goodreadsis sai neli tärni. Eesti keelde on raamatu tõlkinud Matti Piirimaa.



1 kommentaar:

  1. See raamat on ju lunastuslugu. Mida vanemaks saan, seda rohkem hakkan mõistma.

    VastaKustuta

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...