Mul on alati hirm, et mõni keskpärane või nigel kirjanik tuleb mõne briljantse idee peale ja kirjutab siis sellest kesise raamatu. "Nutshelli" käekäik oli meie kõigi rõõmuks päikeselisem, sest see idee tuli pähe Ian McEwanile. Lugu, mida räägib veel emaüsas olev laps, võiks olla imal, igav ja tobe. Mis seal siis ikka näha, kuulda või mõelda on, eks? Aga võta näpust. Autor oskab paremini.
Meie loos ei ole lapsel enda kohta kuigi suuri illusioone, sest ta on juba aru saanud, et teda pole õnnistatud ei traditsiooniliselt helge pere ega ka mitte maailma parima koduga. Tal pole õnne sündida ei kaunis ja sotsiaalselt hästi kindlustatud Norras, ei päikeselises ja suurepärase köögiga Itaalias ega ka mitte Prantsusmaal (Pinot Noir!).
Instead I'll inherit a less than united kingdom ruled by an esteemed elderly queen, where a businessman-prince, famed for his good works, his elixirs (cauliflower essence to purify the blood) and unconstitutional meddling, waits restively for his crown. This will be my home, and it will do. I might have emerged in North Korea, where succession is also uncontested but freedom and food are wanting. (lk 3-4)
Aga kui see laps avastab järsku, et välismaailmas kavandatakse tema isast vabanemist, lükkab lugu viienda käigu sisse. Nii et tegelikult on see kriminaalromaan, lihtsalt täiesti ootamatust vaate-, või pigem arvestades jutustaja perspektiivi, kuuldenurgast. Ja milliselt platvormilt ta üldse toimuvasse suhtuma peaks? Kas ema ja isa saab armastada, hoolimata kõigest, milles nad lapsevanematena juba eos haledalt läbi kukuvad?
Hunnitu konstruktsioon, pinevust jagub lõpuni. Ja huumorit ka. Lugege!
Aitäh raamatukupjale! 💓
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar