reede, 10. august 2018

Amy Newmark & Janet Matthews "Chicken Soup for the Soul: The Spirit of Canada"

Meil oli suvel esimene suguvõsa kokkutulek. Ja kui meie ette võtame, siis on võetud - Canadast ilmus kohale 11 inimest! Ja nii ma saingi endale sellesinase raamatu.

Ma olen ise nooruses Canadas Vancouveris kolm imelist nädalat veetnud. Mäletan seda siiani kui päevi täis päikest, sõbralikke ja ülimalt vastutulelikke inimesi ja üldist chill-zen suhtumist. Loodus oli tõeliselt kaunis ja kuna tegelikult on Canada täiesti hoomamatult suur (jäädes vaid pisut alla Venemaa pindalale), on seal tõepoolest kõike. Inimesed on loomulikult ka väga suured loodusearmastajad, käivad kalal ja matkamas ja kohtumised karudegagi pole midagi enneolematut.

Just selline Canada õhkub ka raamatust, mis koosneb 101 lühikesest loost, kõik erinevatelt autoritelt, kes pole mitte kirjanikud, vaid täiesti tavalised kanadalased. Lood räägivad sellest, mida nende maa ja rahvas neile tähendab - eks meil kõigil ole oma kodu kohta midagi öelda. Raamat on koostatud Canada 150. aastapäeva puhul.

400 lk on muidugi omajagu lugemist. Aga kuna kõik need lood on sellised kahe- kuni kuueleheküljelised jupid, läheb see üsna kiiresti. Mulle meenus tahtmatult selline tore ajakiri nagu Reader's Digest, mis samamoodi koosneb sellistest pisikestest pretensioonitutest paladest. Nii ma lugesingi, kergejõustiku eelvõistlused kõrval jooksmas, sest enamasti ei olnud telekas midagi vaadata ja kui oli, polnud ka poole lõigu pealt korraks lugemist pooleli jätta ja kaks minutit ekraanile keskenduda.

On selge, et kanadalased armastavad oma maad ja rahvast jäägitult. Canada on tuntud selle poolest, et ta võtab suhteliselt avasüli vastu kõik, kes sinna elama tulla tahavad. Usutakse võrdsetesse võimalustesse, alguses antakse igakülgset abi ja tehakse nii, et inimesed hakkavad end ruttu koduselt tundma.

Aga mida edasi, seda enam hakkas mind üks asi häirima. Oma lugusid rääkisid paljud immigrandid, kelle vanemad või vanavanemad olid Euroopast, Aasiast, USA-st või Lõuna-Ameerikast sinna elama tulnud. Või olid nad seda siis päris ise teinud. Tore. Samas oli lugusid, mis rääkisid põlisameeriklastest, vähem kui ühel käel sõrmi. Ja mitte ükski neist ei olnud põlisameeriklaste kirjutatud. Küsimärk minu pea kohal läks järjest suuremaks ja sinna ta heljuma jäigi. Pisut häirivalt. Räägitakse nii ilmse enesestmõistvusega sellest, kuidas Canada on meie kõigi maa - no loomulikult on see ju tore. Aga kui nüüd päris põliselanikele anda võimalus rääkida sellest, mis nad tegelikult arvavad - kas see oleks sama roosiline? Võibolla oleks, võibolla nad tõesti tunnevad, et neilegi osutatakse piisaval määral austust ja kõike. Kangesti oleksin tahtnud teada, kas neid tõesti välditi meelega? Meenus üks video, kus põlisameeriklased räägivad Columbusest. Väga silmiavavalt.

Ma olen ka inimene, kellele selline padupatriotism ühel hetkel väsitavalt mõjuma hakkab. Ka mina armastan oma kodu väga, aga Eestit geograafiliselt, mitte poliitiliselt. Selles raamatus ei saa üle ega ümber sellest, et igas loos räägitakse, kuivõrd uhke on ikkagi olla kanadalane ja kuidas nende rahvushümn toob iga kord neile pisara silma. Aga noh, kellele kuidas, muidugi.

Lõppkokkuvõttes olen ma suuresti nendega nõus - Canada on imekaunis ja seal elavad inimesed on tõepoolest väga hea ja suure südamega. Ja vahelduseks oli täitsa tore lugeda 'pärisinimeste' siiraid ja südamesttulevaid lugusid.

Suguvõsa kokkutulek läks ka hästi. Meie kanadalased on ka väga toredad. :)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...