pühapäev, 10. juuni 2018

Jean-Luc Bannalec "Mõrv Bretagne'i rannikul"

Teine raamat Heliose cosy crime raamatusarjast.

Komissar Dupin figureeris ka esimeses raamatus, nii et tema oli oma ülemuste vältimise ja kohviarmastusega vana tuttav. Peab ütlema, et lugu oli taas kord üks lihtne ja suhteliselt ühetasandiline. Just nagu raamatusarja nimetuski ütleb - mõnus pretensioonitu krimilugu. Väga oma ajusid ragistama ei pea.

Mis väga meeldis, oli mõnus bretooni hõng. Meri, saarekesed, soe ilm,  sukeldujad, hea prantsuse köök (eriti mereandidest). Sellist mõnusat päikeselist Prantsusmaad oli loos tõesti igal leheküljel ja tuleb siinkohal lugejale nentida, et Prantsuse köök on oma tee leidnud ka UNESCO kultuuripärandi nimistusse. (Seda ma sain teada nüüd kevadel viimasteks prantsuse keele tundideks viktoriini ette valmistades) Päris mitmes kohas raamatut lugedes hakkasin ma juba peaaegu toidulõhnu tundma ja kõht läks tühjaks.

Vahel tekkis küll ka küsimusi. Mitte loo enda, vaid tõlke suhtes. Ma saan väga hästi aru, kui prantsuskeelseid toidunimetusi ära ei tõlgita. Samas ei osanud ma enda jaoks põhjendada seda, miks tõlkija otsustas kohvi asemel kasutada prantsuskeelset kuju café - NII eriline see prantsuse kohv nüüd ka ei ole. Ja kui ma sellega juba jõudsin peaaegu ära harjuda, oli seesama café ühes lauses sõnaga briošš.

No mis mõttes nagu.

Ühesõnaga. Mitte midagi erilist, aga vahelduseks väärtkirjanduse vahele täitsa loetav.

Ja Jean-Luc Bannalec on tegelikult hoopis sakslane Jörg Bong.



Doris Lessing "Hea naabri päevik"

On olnud lugemise suhtes viljakas nädalavahetus. "Hea naabri päevik" oli mul tegelikult juba pooleli, aga auhinnaraamat trügis kor...