Rosie Walsh "Ilma ainsagi sõnata"

Kirjastus Helios kuulutas oma Facebooki-lehel välja tarbijamängu, mille viis õnnelikku osalejat pidid saama endale eelkoopia Rosie Walshi bestsellerist. Kui raamatuid pakutakse, on härra Maurus alati kohal, niisiis osalesin ka otse loomulikult. Ja üllatus-üllatus, õige pea laekus minu postkasti kirjastuse esindaja sõnum selle kohta, et nad tahavad mulle igal juhul koopia lugemiseks ja kommenteerimiseks saata.

Oh sa.

Ilmselt algas see armastuslugu mul Silva-raamatu blogipostitusest, mida Helios oma lehel tsiteeris ja linkis. Aga olgu sellel armastusel pikka iga!

Keegi Facebookis mainis, et oh kui tore, et ka Eestis hakkab eelkoopiate traditsioon levima. Ja et olla välismaal sellised asjad kui booktuberid. Sina heldus küll, mida laias ilmas ei kohta.

Aga raamatu juurde.

Kaanel on ka kirjas, et see on toimetamata eelkoopia, ja raamatu vahel oli ka kaart, mis palus keelelised konarused andestada. Toimetamist vajab see küll kõvasti ja ma loodan, et toimetaja on komareeglites tugev ja samamoodi oskab eesti keeles käänata võõramaiseid nimesid nagu Sarah ja Hannah. Pluss veel säilib minus õhkõrn lootus, et toimetaja teab, kuidas hääldatakse välja nimi Yosemite, ning et ta oskab sedagi siis vastavalt sellele käändes õigesti välja kirjutada.

Eks see natuke alguses häiris natuke, aga ma üritasin endale kogu aeg meelde tuletada, et a) seda tööd tehakse juba ja b) ma ei pea punase pastaka järele haarama, sest mul on peaaegu suvevaheaeg ja professionaalne kretinism võiks korra nüüd pea padjale panna paariks kuuks. Kui ma sellega peaaegu hakkama sain, siis sain juba raamatu sisussegi süüvida.

Muideks, Goodreads annab sellele raamatule kaks ingliskeelset pealkirja. Tundub, et seda on juba jõutud välja anda nii pealkirjaga "The Man Who Didn't Call" (Briti väljaanne) kui ka "Ghosted" (USA väljaanne). Seda paarikuuse vahega.

Sisuga on nüüd sedasi, et kuna raamatut pole isegi välja veel antud (tuleb 6. juulil), siis ma pean nüüd eriti ettevaatlik olema, et mitte liiga palju välja lobiseda. See on kindlasti raamat, mida peab ise lugema, ja mina oleksin jube tige, kui keegi selle elamuse ära rikuks. Niipalju võib küll kindlasti öelda, et Sarah saab juhuse tahtel kokku mehega, kes on tema unistuste mees ja kes tunneb tema vastu sama. Neil on koos elu ilusaim nädal, lahkudes lubatakse kohe helistada ja kirjutada ja varsti kokku saada, aga siis juhtubki nii, et ta ei helista. Ei vasta ka sõnumitele. Täielik vaikus. Ja veel imelikumaks läheb lugu siis, kui Sarah mõistab, et mees on sõnumeid lugenud ja ikka ei vasta ega reageeri mitte mingil viisil.

Alguses tundus, et see on hästi kirjutatud naistekas. Aga siis selgus, et oh sa, see on hoopis põnevik. Romantiline põnevik. Lugu hakkab tegema selliseid kurve, et vahepeal peab natuke toolist kinni hoidma - täiesti ootamatuid suunamuutusi tuleb ikka ja jälle ning mõistad korduvalt, et oled mingitest asjadest täiesti valesti aru saanud, ning seda autori täiel teadmisel. Tabasin end lugemas, ühes käes spaatel laste makaronide segamiseks ja teises raamat. Hetkeks hakkas mulle tunduma, et lõpp tuleb kuidagi ülepuhutult dramaatiline, aga vot keeras jälle ära ja ei tulnud. Oli just paras.

Ma saan täitsa aru, miks see bestselleriks saanud on. Esiteks on sellel tõeliselt põnev süžee. Teiseks on see ka psühholoogilises plaanis täiesti arvestatav teos. Ja kolmandaks ei ole see ka ülemäära keeruline. Kindlasti tuleb sellest ka Eestis müügi- ja lugemishitt, selles pole kahtlustki. Ei saa ka mainimata jätta, et raamatul on väga kaunis kujundus.

Siinkohal tahan ma ka edastada siirad tänusõnad Heliosele, kes mulle sellise toreda kingituse tegi. Olen kindlasti ka edaspidi rõõmuga valmis igasugu eel- ja pärisväljaandeid lugema ja blogima, eriti kui on tegemist nii kobeda raamatuga kui seesinane.

Kuues juuli pole enam kaugel, kallid raamatusõbrad!