reede, 17. november 2017

Ruth Ware "Naine kajutist nr 10"

Vahepeale üks kergem lugemine ka.

Bestselleritega on alati selline lugu, et see teeb natuke ärevaks, kui tead, et kõik loevad. Kas ta ikka saab nii hea olla, kui kõigile meeldib? Näiteks "Klaaslaps" ongi nii hea ehk just selle pärast, et ta on nii vastuoluline - ja paljudele on kas siis teema või autori stiil liig mis liig. Aga noh, on ju ka väga häid raamatuid, mis on massidesse läinud. /Ülesanne lugejale - sisesta raamatu nimi/

Minu jaoks isiklikult jäi seos reisieelse sissemurdmise ja põhilise loo vahel - hoolimata autori pingutustest seda sidet muudkui luua ja luua ja luua - nõrgaks. See röövilugu jäi ka kahetsusväärselt lõpetamata. Mõelda vaid - kui see rööv oleks ka kuidagi seostunud hilisema pealooga?! Kui palju see oleks juurde andnud. Sellist ühist nimetajat kahjuks ei olnud ja nii see ots kuhugi õhku rippuma jäigi.

Ma ei ütleks nüüd seda ka, et see mingi eriline stilistiline šedööver oleks olnud. Tõlge oli kah täitsa okei, aga ikka pigem keskpärane - aga ausalt, ega tõlge ei saa ka parem olla kui algtekst. Mitmeski kohas tekkis küsitavusi ühes või teises kohas eesti keeles tehtud valikute üle, aga need võivad olla ka maitseasjad. Minu meelest on lihtsalt imelik kasutada eesti keeles väljendit "külmas päevavalguses", mis kuulu järgi hoopis päevavalguslampe tähistavad, mitte seda, mis ta inglise keeles tähendab. Kuid see selleks.

Ütleme siis nii, et kui ma kunagi raamatuvahetuse gruppides lammutama hakkan, siis selle teose ma võin küll loovutada. Ta polnud ju halb raamat, aga ega ma teda teist korda nüüd küll lugema ei hakka.


Maarja Kangro "Minu auhinnad"

Ütlesin just täna raamatukupjale, et mulle meeldib Maarja raamatute juures kõige rohkem see, et tal tundub olevat sügavalt ükskõik, mida lai...