kolmapäev, 9. august 2017

William Golding "Mereristsed"

Hm. Selline raamat.

Noor Edmund Talbot seilab 19. sajandi alguses oma ristiisa läkitusel Austraaliasse sellesama ristiisa poolt talle välja vaadatud ametipostile. Laeval peab ta - ikka sellesama ristiisa palvel - päevikut.

Ma ei ole kirjanduskriitik ja minu blogi on ka puhjalt muljepõhine. Ja ma võin nende muljete põhjal öelda, et ega seal eriti palju mingit erilist actionit ei ole ja ma usun, et väga paljud leiaks, et see on üks igav pikkade kirjelduste ja lausetega raamat. Aga mingil veidral kombel tiris see lugu mind nagu iminappadega enda külge kinni, tekst loksus rahulikult ja rahustavalt minu ümber ja ma lasin end selle loksumisega kaasa minna mingisse maailma, kus kõigeks on aega ülearugi.

Öeldakse, et lugemine viib sind maailmadesse, kuhu ise iial ei saaks füüsiliselt minna. Nii ma siis seal 19. sajandi sõjalaeval seilasin "ujuva kuristiku" kohal, "kus inimene üldse ei tohiks olla", ja vaatasin laeva poolitavat valget joont, mis lahutas alamklassidele mõeldud rahvast aadlirahvast. Sest ka laevaohvitser Summers ütleb, et "olgu meie isamaa kui vägev tahes - ühte ta ei suuda siiski korda saata, ja nimelt inimest täiesti adekvaatselt ühest ühiskonnaklassist teise tõlkida. Täiuslik tõlge ühest keelest teise on võimatu. Ja britlase emakeel on ikka klass." (Lk 99)

Eks seal seda ja teist ikka juhtub ka, aga pigem tuleb "Mereristseid" vähemalt minu arvates lugeda lugemise pärast.


Ruth Ware "Proua Westaway surm"

Kui oled just saanud täiskasvanuks ja elanud kogu elu üksikvanemast emaga, kui kaotad ema autoavariis ja oled sunnitud elama vaesuses, isegi...