Leelo Tungal on üks selliseid autoreid, kellel on kuldne puudutus. Olgu see siis lasteluule või täisinimeste luule või lasteproosa või täisinimeste proosa. She just can't put a foot wrong.
Ei ole siis ime, et kogu see ülimalt traagilises ja sügavalt kurvas loos on siiski paras annus omamoodi lusti ja rõõmsat lapsepõlve. Ühelt poolt on see lugu sellest, kuidas üks väike tüdruk kasvab, kui ema on poliitilistel põhjustel vangi viidud ja ema poolt mokaotsast visatud lause "Ole hea tüdruk, siis memme tuleb varsti tagasi" paneb ta arvama, et ju ta siis ei ole piisavalt hea tüdruk. Teisest küljest on tal õnneks piisavalt tore perekondlik tugisüsteem, nii et mingit lõplikku ja pöördumatut hüljatustunnet ikkagi ei tule. Ja kolmandaks on väike Leelo ikka üks mõnus krutskitüdruk ka ja ega siis lapsepõlv ei saa jääda sellepärast elamata, et seal on hirme ja koledusi.
Tahes-tahtmata tekkis kohe "Seltsimees lapse" ja "Seitsmenda rahukevade" vahele paralleel, mis iga leheküljega järjest tugevamalt kanda kinnitas. Mõlemad sõjajärgsed lapsed. Kumbki pole jõukast perest. Ühel pole isa kodus (töö pärast), teise juurest on ema ära viidud. Mõlemal on hirmud, millesarnaseid meie võime ainult ette kujutada. Ma olen küll ka nõukogudeaja laps, aga sündisin juba seitsmekümnendatel, kus ainus selline suuremat sorti hirm oli külma sõja hirm, aga see oli laste jaoks nii abstraktne ja kauge, et ega me seda nüüd ei kartnud küll. Gaasimaskid olid ainult koledad ja haisesid hirmsasti. Suuremad õudused - sõda ja küüditamised - olid selleks ajaks ju ammu-ammu läbi.
Ja kui raamatu lõpus tuli perele teade, et "kakskümmend viis pluss viis", siis mul tuli väike pisar ka.
Õnneks ma tean, et Leelo sai varsti oma ema tagasi. Muidu oleks veel kurvem olnud.
Nüüd ma tahan "Sametit ja saepuru" lugeda. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar