Läks paremini küll.
Aru ma ei saa, miks pooled kriminaalinspektorid igal pool raamatutes ja seriaalides nii neurootilised on. Ilmselt võib selles muidugi midagi olla, töö pole ka selline, et iga päev tuled koju õnnestatud meeleseisundis, vaid rõõm südames ja lõbus viisijupp huulil. Aga seekord ei olnud õnneks ka Harry Hole ise omadega nii puntras kui selles esimeses "Nahkhiire" loos, mida ma temast lugesin.
Muideks, vihje just sellelesamale "Nahkhiirele" oli seal ka sees. Selles mõttes oli lõppkokkuvõttes päris tore, et ma seda enne ikkagi lugenud olin.
Ja lõpuks on pahad käes ja kõige lähemad head ka elus ja (peaaegu) täie tervise juures.
Samas, ega ma isegi pärast "Lumememme" mingi eriline Nesbo austaja ei ole, aga kõike arvesse võttes on ta ikka oma žanris pigem hea kirjanik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar