laupäev, 20. mai 2017

Jo Nesbø "The Bat"

Kõik muudkui loevad Nesbø  raamatuid, vähemalt FB lugejate grupis. On jäänud mulje, et on kuidagi populaarne kirjanik. Tartus RR-is möllates jäi "The Bat" mulle näppu ja kuna kaanel oli kirjas, et see on detektiiv Harry Hole' esimene lugu, siis tundus just Nesbøga alustamise jaoks paras olevat. Mis sealt keskelt ikka hakata, eks ole. 

Pärast ma muidugi arvustustest lugesin, et kirjanik ise peab kaht esimest raamatut sellest seeriast kõige viletsamaks. Bugger. :D 

Eks võibolla näitab juba seegi midagi, et ma lugesin selle raamatu esimest 200 lehekülge kuidagi eriliselt kaua. Ei läinud ega läinud käima. Teine pool oli tunduvalt parem, aga ikkagi jäi tunne, et midagi oli puudu ja midagi oli üle. Tundus, et autor keskendus valedele asjadele, loo ja karakterite asemel Austraaliale ja aborigeenidele. Jajaa, Austraalia. Juba seegi oli alustuseks kentsakas - kui sa oled Norra kirjanik ja kirjutad norra rahvusest detektiivist, siis misasi paneb sind teda kohe esimeses loos Austraaliasse lennutama? Võibolla oleks kogu lugu väheke usutavam olnud, kui Harry oleks saanud rahulikult kodus askeldada.  Okei, see polnud küll tema kui detektiivi päris esimene juhtum, aga ikkagi oli tunne, et mingi algus oli kuskilt puudu. 

Sestap ma kobisesin ka Goodreadsis, et ma päriselt ikka ei tea, kas ma viitsin teisi Nesbø lugusid ugema hakata. Eks elu näitab. Praegu küll on tunne, et maailmas on nii palju häid raamatuid, et isegi kui alates kolmandast loost on need lood tal oluliselt paremad, siis pole see ka vist minu jaoks piisav porgand. 

Nii et oli kah. Vilets kindlasti mitte, aga ei olnud ikka päris selline lehepööraja ka, mis öösiti magada ei lase. 



Maarja Kangro "Minu auhinnad"

Ütlesin just täna raamatukupjale, et mulle meeldib Maarja raamatute juures kõige rohkem see, et tal tundub olevat sügavalt ükskõik, mida lai...