Varraku märtsiraamat.
Gabriel García Márquez on ilmselgelt kõige tuntum selle poolest, et kirjutas raamatu "Sada aastat üksildust", mis pole kindlasti mitte kõikide tassikene teed. Lugesin seda kunagi enne blogiaega ja pidin tõdema, et sellest raamatus ei juhtu mitte midagi, aga küll oli hea! Márquezi peetakse hispaaniakeelse kirjanduse üheks suurimaks maagilise realismi esindajaks ja olgem ausad, tal on ka Nobeli preemia taskus, seda eelkõige just sellesama saja üksildusaasta eest. Ta veetis palju aega Euroopas ja kuna ta oli USA imperialismi häälekas vastane, oli tal pikka aega USA-sse reisimine keelatud. Selle lõpetas ära Bill Clinton, kelle lemmikraamat oligi juhuslikult "Sada aastat üksildust".
Surma eel kirjutas Márquez oma viimase raamatu, "Augustis kohtume". Küll aga ei tahtnud ta tegelikult seda ise välja andagi, kuna leidis, et nii halva tervise ja mäluga ei saa see midagi head olla. Tema kaks poega, Rodrigo ja Gonzalo, otsustasid aga lõpuks siiski, et raamat on liiga hea, et seda maiuspala mitte lugejateni viia – see polnud isegi pooleli, Márquez oli ise viimase versiooni peale märkinud, et see on nüüd "Gran OK final", ja nii läksidki poisid natuke vastu isa tahtmist kirjastuse jutule.
"Augustis kohtume" on päris lühike (kuigi algselt mõeldud 600-leheküljelisena) lugu keskealisest naisest nimega Ana Magdalena Bach, kes kord aastas ühel saarel oma ema haua juures käib. Saarest saab aga peaaegu ootamatult tema jaoks koht, kus talle pakutakse võimalusi ennast ja oma kirglikumat poolt avastada, hoolimata näiliselt stabiilsest ja vaheldusrikkast abielust. Iga-aastased käigud annavad talle võimaluse olla ühel ööl aastas keegi, kes ta tegelikult ei ole. Ega muud vist ei tahakski ette rääkida, sest 93-leheküljelises teoses ei jääks siis enam pea midagi lugeja avastada. Küll aga on Márquez jätkuvalt väga hea sõnavaldaja ning maalib vaimusilma ette üsna kirkaid pilte. Mingil seletamatul põhjusel tekkis mul tema raamatut lugedes paralleel õlimaaliga - tekst on rammus (mitte kerge nagu pastell), kuid samas siiski pehme ja mahe. Poiste otsus isa luigelaul avaldada oli ilmselt õige ja seda on ka nimetatud "ootamatuks kingituseks" tema kunsti austajatele. Väike hõrk kirjanduslik amuse-bouche.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar