teisipäev, 27. veebruar 2024

Édouard Louis "Muutuda: meetod"

"Kas kirjandus suudab tänapäeval muuta inimese elu? Noor prantsuse kirjanik Édouard Louis on tõestuseks, et see on veel võimalik,» märgib kultuuriajaloolane Marek Tamm. «Autobiograafiline jutustus «Muutuda: meetod» on kriipiv lugu lapsepõlve ahistavast maailmast, kust autoril õnnestus pääseda tänu kirjandusele, tänu raamatutele. See teos on ühtaegu nii sügavalt isiklik tunnistus kui ka terav sotsiaalne kriitika, ent samuti kõige tänapäevasem, kõige moodsam kirjandus, mida Prantsusmaal on pakkuda." (Postimees, 19.02.2024)


Varraku veebruariraamat. 


Ma tahtsin seda kohe, kui veebruaris ilmuvate raamatute nimekirja nägin. Puhtalt sellepärast, et selle on prantsuse keelest tõlkinud Tõnu Õnnepalu, kelle nimi on mulle nagu porgand eeslile. (*Viskab pilgu raamaturiiuli ülemisele korrusele, kus kõik mu Õnnepalud kenasti üles rivistatud on.) 


Édouard Louis on kirjaniku poolt endale ise võetud nimi. Sündides oli ta Eddy Bellegeule, aga kuna terve raamat (ja tegelikult mitu raamatut veel enne seda) räägib sellest, kuidas ta oma lapsepõlvest ja sünnikodust lahti üritab murda, siis pole midagi imestada, et protsessi käigus ka nimi muutub. Kogu see protsess ongi täpselt nii metoodiline nagu pealkiri ütleb. Samm-sammult, päev-päevalt töötab noor Eddy selle poole, et mitte ainult elus edasi liikuda, vaid öelda täiesti lahti oma elust vaeses ja räpakas kodus, räuskava ema ja joodikust isa seltsis ja saada vaat et sõna otseses mõttes täiesti uueks inimeseks. Juba linna gümnaasiumi saamine on väga suur asi, aga iga samm edasi näitab Eddyle, kuhu kõik veel liikuda on – puhtamaks, siledamaks, targemaks, ilusamaks, haritumaks. Elu on Eddy vastu küll piisavalt armuline, viies teda kokku inimestega, kes teda vajaliku know-how'ga (ja ka materiaalsete vahenditega) varustavad, aga ka uuest elust Amiensis ei piisa. Sest on ju veel ka Pariis ja École Normale Supérieure, Prantsusmaa üks ihaldatumaid ja prestiižsemaid koole. Pariisis omakorda on rikkad härrased, sponsorid, kes jagavad Eddy sättumust, nii et tegelikult ei teagi lõpuks, kes seal keda ära kasutab, aga lõpuks võib küll öelda, et Eddy liigub ihaldatud seltskonnas, ihaldatud rõivis ja räägib sundimatult täiesti ennekuulmatult intelligentset juttu. Metamorfoos on täielik. 


Ja kuigi nüüdseks juba ammu Édouardi nime kandev Eddy on jõudnud täpselt sinna, kuhu ta on soovinud jõuda, märkab ta peagi, et see seltskond ei rahulda tema vajadusi absoluutselt ja kuigi ta ei taha küll iial elada sama elu, mis ta lapsepõlves elama oli sunnitud, vaatab ta möödanikku läbi hoopis uue elukogenud spektri. 


Édouard Louis on ühes intervjuus Medium portaalile ise öelnud, et tema raamatuid võib nimetada paradoksaalseteks – ta kirjutab töölisklassist (oma pere puhul nimetab ta seda "töötuklassiks", sest kellelgi tema peres polnud püsivat töökohta) ja töölisklassile, nende elu parandamiseks, aga ilmselt ei loe mitte ükski neist inimestest tema raamatuid kunagi. Tõsi ta ilmselt on, kuid samas ta loodab, et kuidagimoodi suudavad ta raamatud siiski nende inimeste elu parandada, just nagu Simone de Beauvoiri raamatud muutsid elu naiste jaoks (isegi nende jaoks, kes Beauvoiri ei lugenud). Huvitava faktina märgib ta ka seda, et suurem jagu prantslastest literaate on kodanlased, kes tegelikult ei mõista töölisklassi elu. Vähe sellest, ka Louis’ enda esimene käsikiri, kus ta oma lapsepõlvest kirjutab, lükati mitme kirjastuse poolt tagasi, sest "mitte keegi Prantsusmaal ei usu" tema poolt kirjeldatud igapäevaelu. Nii vaeseid Prantsusmaal ju ei ole! 


Kuigi kõik Louis’ teosed on autobiograafilised, kutsub ta neid ise romaanideks. Seda põhjusel, et tema nägemuses tähendab romaan struktureeritust ja konstruktsiooni ning mitte iga struktureeritud ja konstrueeritud raamat ei ole tingimata puhas ilukirjandus. 


Ja kas me palun võime korraks veel peatuda tõlkel? See on otsekui hõrk gurmee, Louis à la Õnnepalu, kus koostisaineid on koheldud tõelise respektiga ja roog on lugejale filigraanselt serveeritud. Iga suutäis on tõeliselt dekadentne nauding. Selle raamatu sisu ja vorm on nii kvaliteetsed, et peaaegu tekib kahetsus, et raamat juba ongi läbi ja kellelgi teisel on see imeline kogemus veel ees. 






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Marion Gibson "Nõidus. Kolmteist ajaloolist kohtuprotsessi"

Varraku aprilliraamat. Olen jätkuvalt väga tänulik!  Kui kuuled sõna "nõiaprotsess", siis ilmselt liigub mõte automaatselt keskaeg...