Varraku septembriraamat. Aitäh!
Ma ei ole varem lugenud ühtki Lee Childi raamatut, kuigi tema Reacheri-lood on ülipopulaarsed. Ma olen temast siiani igaks juhuks hoidunud (nagu Lars Kepleristki), sest mingist hetkest jõuab mul ikkagi see piir kätte, kui suurt õõva ma raamatus taluda suudan. Aga kuna selle raamatu näol oli tegemist lühijuttudega (täiesti Reacheri-vabadega), siis ma mõtlesin, et ehk need ei jõua väga hulluks minna. Ei läinud ka, üldse kohe mitte.
Nagu Child ise eessõnas ütleb: "Minu jaoks oli rõõm proovida midagi täiesti teistsugust. Midagi uut. Ajastut, kohta, rahvust, isiksust, kõike. See oli vabastav." Ja lisab, rääkides sellest, et ta ei oodanudki, et keegi neid lugema hakkab: "Illusioon, et keegi ei vaata, oli tegelikult kõige parem asi üldse. See muutis panused olematuks. Ma proovisin kõike, mida iganes tahtsin."
Kogumikus olevad lühilood ei ole tegelikult kõik isegi klassikalises mõttes krimilood. Minipõnevikud on nad ehk kõik, või ehk lihtsalt põnevad pööretega minilood. Igav ei olnud neist küll ükski. Ma ei ole iseenesest suur novellifänn ja ma elan need üle vaid siis, kui nad on eriti hästi kirjutatud, aga ikkagi olen siin blogis jõudnud kogu aeg järeldusele, et minu žanr see pole. Ükskõik kui sulni sõnakasutusega või kui paljude kannapööretega, ikka tundub, et kõigest sellest oleks võinud parem ühe korraliku romaani kirjutada. :D Kuid ma saan väga hästi aru, et see on minu isikliku eelistuse küsimus.
Mõnedele lausetele panin ka järjehoidjad juurde, nagu näiteks sellele: "Rikas olemine ei tähenda mitte midagi, kui teised inimesed ei ole vaesed." Samuti meeldis mulle väljend sündmuste kohta, mis juhtusid "elusa mälu ajal", st sel ajal, mida elavad inimesed veel ise pealt nägid. Ja päris lustakas oli lugeda prostituudi kirjeldust: "Oli alles ennelõuna, aga Kellyl olid juba tööriided seljas." Olgugi lühijutud, olid need kirjutatud lobeda sulega ja värvikalt. Seda ei saa Lee Childile kindlasti ette heita, et teda hea lugeda poleks.
Samuti kvalifitseerub "Küllaltki ohutu" suurepäraselt öökapiraamatuks. Väikesed jutujupid, mis lihtsalt lõpevad ära, ükskõik kas su õhtune unepunkt saabub viis minutit varem või hiljem.
Ja viimase rosinana avastasin, et raamatu (mille eestikeelset teksti ma olin väga nautinud) on tõlkinud Aldo Randmaa, kellega me koos Tartu Ülikoolis ilukirjandusliku tõlke kursusel kvaliteetse tõlke knihve õppisime. Hea töö, Aldo!
