Miskipärast soovisid Guyana kütid, et neile makstaks püütud boade ja anakondade eest pikkuse pealt, seega tuli alati madu välja võtta ja ära mõõta, hoolimata sellest, mis tujus ta parajasti juhtus olema. See anakonda juhtus olema äärmiselt halvas tujus. Aja jooksul sai mulle küll selgeks, et ainult väga harukordsel juhul võib leida mõne anakonda, kes ei oleks halvas tujus, kuid tol hetkel ei olnud ma veel nende sandist iseloomust teadlik.
Lugemise väljakutse grupis on sel aastal minu suureks rõõmuks Gerald Durrelli punkt, kuid selle tasakaalustamiseks otsustati minu suureks meelehärmiks, et "Minu pere ja muud loomad" see ei peaks olema ("lugege midagi muud ka"). Tegelikult mul liiga palju vahet pole, millist Durrelli raamatut kätte võtta, sest need on kõik üks puhas kuld ja lust. Võib-olla ma oleksin isegi eelistanud kõike arvestades lugeda Bafuti fonni seiklusi ("Võeh, torre tants."), aga maakodus jäi riiulil silma "Kolm piletit Adventure'isse" ja miks siis mitte.
Omavahel öeldes olen ma seda enne ka lugenud, aga ammu. Pärast "Taimetoitlast" tasakaalustas see mu maailma jälle ilusti ära. Durrell on kirjanik, kes võib vist telefoniraamatu ka naljakaks kirjutada. Nii lühikese vaheaja järel oli see juba teine raamat, mis pani mind rõdul lugedes naabrite rõõmuks korduvalt valjusti naerma, oli see siis hoko Cuthberti pärast, kes oli inimeste seltskonna ja kontakti järgi hull, sipelgakaru püüdmise seiklus kuskil pampa pärapõrgus või väike sipelgakaru kohaliku nimega Issand Olgu Kiidetud.
Huumor on raamatus siiski lisandväärtus. Põhiline teema on ikkagi Lõuna-Ameerika fauna ja sellega kaasnevalt loomulikult ka floora. Kui me saame kord juba mööda sellest, et mõne inimese jaoks on selline loomade kogumine ja loomaaiad üldse moraalselt mõistmatu kontseptsioon (kuigi loomaaiad on ülipalju teinud ära ka liikide säilimise nimel) ning sellest, et tänapäeval avaldataks see raamat kindlasti toimetajapoolsete muudatustega kohalike nimetuses (mustanahalised ja põlisameeriklased on seal ikka veel nn vanade nimedega), siis on see üks tore ja õpetlik loodusraamat. Kuna must-valged joonistused ei anna edasi piisavalt head pilti, siis ma guugeldasin neid loomi ja linde lugemise kõrvale värvifotodena vaatamiseks ja mõistsin kindlasti paremini, mis neid isendeid seal nii eriliseks tegi.
Ja hoopis eraldi teema on selles loos Bob, kes pole hoopiski isegi kaugelt mitte zooloog või algselt kuidagi selle ekspeditsiooniga seotud. Bob on kunstnik, kellega nad oma reisi alguses kohtuvad. Ta on tulnud kohalikke maalima, aga kuna ta ei saa soovitud küladesse liigse veerohkuse tõttu minna, ei viitsi ta ka niisama passida ja läheb lihtsalt grupiga kaasa. Ma ei tea, kas ta päris hästi ette kujutas, mis afääri ta ennast segada laskis, aga ta on minu meelest täiesti ideaalne täiendus kogu ekspeditsioonile. Tegelikult ei olegi nagu kogu reisi jooksul kuidagi aru saada, nagu ta poleks algusest peale selle grupi osa ja samal eesmärgil Guyanasse tulnud. Ta otsib ja püüab loomi samasuguse innu ja surmapõlgavusega kui kõik teised.
Durrellil on oskus kirjutada loodusteaduslikud faktid kergesti mõistetavaks ja emotsioonid tuntavaks. Ma ei tea, kui populaarne ta praegu võiks nooremate seas olla, aga meie põlvkond on ikkagi Durrelliga üles kasvanud.
Durrell jättis endast maha loomaaia ja loodusfondi (mille patroon on printsess Anne) ning tema järgi on nimetatud muuhulgas Durrelli öögeko ja üks Madagaskaril elav mangust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar