Èdouard Louis "Kes tappis mu isa"

Varraku kuuraamat, ei mäleta, millise kuu. :) Aga suur aitäh! 

Ma olin äärmiselt üllatunud, kui avastasin, et "Kes tappis mu isa" on varasem raamat kui "Muutuda: meetod".  "Muutuda: meetod" on väga tugev lugu igatsusest millegi muu järele, kuna noor Eddy polnud rahul ei oma kodu, linna ega vanematega. Oma isa näitab Louis seal üsna negatiivses valguses kuni raamatu lõpuni välja, sest alles kodust kaua ära olnuna hakkab ta oma vanemaid mõistma ja selle kaudu on võimalik nendele andestada. 

"Kes tappis mu isa" on aga tervenisti nagu indulgents isale. Raamat on küll pisike, aga äärmiselt tuumakas. Louis otsib ja ka leiab oma lapsepõlvest hetki, mis kas isa olemust selgitavad või mis olid nende ühised toredad momendid. Nii koorub aegapidi lahti lugu isast, kelle äraolek on enamasti Eddyle rõõmuks ja kes igasugust naiselikku riietust meeste juures jälestab, aga kes paar korda pojale vahele jääb – kas siis sellega, et ooperit vaadates pisara pühib või sellega, et tal on sahtlipõhjas noorusest jäänud pilt, kus ta on riietunud cheerleader'iks ja näeb selle juures õnnelik välja. See on mees, kelle lapsepõlve juurde kuulus vägivaldne isa, kes lõpuks pere ka maha jättis. See on mees, kes on püüdnud hoolimata elus tõmmatud halbade kaartide siiski peret ära toita. Ja nii on Eddie sunnitud ütlema: "Mulle tundub tihti, et ma armastan sind." 

Ma proovin midagi sõnastada. Kui ma sellele täna mõtlen, on mul tunne, et su elu on olnud sinu tahte vastu – ja tõepoolest üleni sinu enda vastu – teatavat sorti negatiivne eksistents. Sul ei olnud raha, sa ei saanud õppida, sa ei saanud reisida, sa ei saanud oma unistusi ellu viia. Sinu elu saab keeles kirjeldada ainult läbi eituse. 

Raamat on jaotatud kolme ossa, nii pisuke kui see ka on. Esimene koosnebki mälupiltidest, mis Eddyl oma lapsepõlvest isaga seonduvad. Teine osa võtab juba vaikselt ette raamatu pealkirja, alustades sellest, kuidas Eddy poolvend oma kasuisa kallale läheb. Aga kolmandas osas läheb Louis juba väga konkreetseks, lugedes ette kõik suured poliitikud, kelle võimuloleku ajal võeti vastu seadused, mis tema tööõnnetuse tagajärjel invaliidiks muutunud isast tegi riigi silmis lihtsalt loodri, puhtalt sellepärast, et ta ei töötanud. See, miks ta töötada ei saanud, ei omanud poliitikute jaoks mingit tähtsust. Nii jõuabki ta järeldusele, et neli järjestikust presidenti on paras vastus raamatu pealkirjas esitatud küsimusele. Väikese inimese suur mure ja omaenda elu lõksu sattumine ei huvita lihtsalt mitte kui kedagi. 

Ma sain sellest aru, kui ma Pariisi elama läksin, kaugele sinust: domineerijate klass võib kritiseerida vasakpoolset valitsust, nad võivad kritiseerida parempoolset valitsust, aga ükski valitsus ei põhjusta neil mitte kunagi seedeprobleeme, ükski valitsus ei murra kunagi nende selga, ükski valitsus ei vii neid kunagi mere äärde. Poliitika ei muuda nende elu, või kui, siis väga vähe. See on samuti kummaline, nemad on need, kes teevad poliitikat, aga poliitikal pole nende elule peaaegu mingisugust mõju. Domineerijate klassi jaoks on poliitika enamasti esteetiline probleem: mõtlemise viis, maailmanägemise viis, oma isiku konstrueerimise viis. Meie jaoks oli see elu ja surma küsimus. 

Nii ongi vast kohane jätta raamatu žanr lihtsalt määratlemata. Algab see memuaarina, aga lõpeb väga terava ühiskonnakriitilise esseega, mille lugemine teeb korraga nii kurvaks kui kurjaks. Küll aga tahan kindlasti öelda, et kuigi "Kes tappis mu isa" tõlkija ei ole Tõnu Õnnepalu (nagu "Muutuda: meetodil"), siis Heli Allik ei jää küll kuidagi alla. Huvitav ongi, et kuigi stiililt on kaks raamatut tuntavalt erinevad, ei oska ma isegi arvata, kas tegemist on tõlkijate erineva käekirjaga – pigem ma arvan, et ka originaalis on need stiili poolest erinevad, kuna sisu on lihtsalt hoopis teine. Eks kirjanik valib vahendid vastavalt eesmärgile. 

Eva Koff "Õhuskõndija"

"Mina olen maa peal ainuüksi selleks, et lennata..." Aga mina? Kas mina julgen ka niimoodi mõtelda? Mitte ainult mõtelda, kas ma julgen niimoodi ka kõnelda? Kas või koolitunnis kõigi ees, kui härra Bergmann vaatab oma kanakullikulmude alt minu poole ja nõuab, et ma kõval häälel piiblisalmi ette loeksin? Või omas kodus, kui ma varruka otsa pitsiriba õmblen ja oma sõrmeotsad katki torgin ja kodused on siinsamas ja kuulevad kõik? Või siis, kui ma kükitan tammepuus oma puutroonil, kust keegi mind ilmaski otsida ei oska ja millest paremat kohta ei ole olemaski? Kas ma julgen ikka mõtelda ja valjul häälel ütelda, et ma tahan lennata, et ühel päeval ma lendan tõeliselt? Ütelda, mida ma tõeliselt mõtlen? Kõigile, ka emale? 

** 

Mõne hetke pärast ta peatub, heidab pikali. Keerab end selili, jääb taevasse vaatama. Maast imbub niiskust. Lõoke seisab oma kohal, võbeleb kergelt, siristab. Ta mahub Nora sisse. Kõik mahub Nora sisse: taevas ja rohumaa, aurav maa ja jõgi, mis hääletult oma sängis mööda libiseb, helkivad jõekalad madalas vetikate vahel, toomingad, aruheinad ja kassikäpad, lõhenevate tüvedega pajud eemal jalgtee ääres, linnud taevas, hiirekõrvus okstes, otse luhale puhutud pesades. Nora peas, kõhus, rinnal, kudistamas, kluugutamas, lõõritamas kevadest, nokad pärani lahti, suled kohevil, küünised pihikuriidesse torgatud... Kõik mahub täna Nora sisse. 

Varraku aprilliraamat, aitäh! 

Vahel on väga raske Varraku raamatutest valikut teha, aga see oli no-brainer. Eva Koffi "Sinine mägi" on üks neist raamatutest, mille sisu võib-olla liiga hästi ei mäleta, aga veel aastaid hiljem on mulje sellest jätkuvalt väga tugev. "Sinise mäe" juures võlus mind suur detailirohkus, autori võime märgata-märgata-märgata pisimaidki nüansse ja kolme naise vaatlemine nii täpselt, justkui lahanuks ta oma tegelasi rakutuumani välja.

Sama ilusalt detailne oli ka "Õhuskõndija" kahe naise lugu, Magda ja Nora lugu. Raamatu tegevus viib meid 19. sajandi lõpust 1914. aasta keskele. Selle jooksul saab kõigepealt täiskasvanuks Magda ja seejärel Nora. Nende elud põimuvad, kui Nora isa abiellub Magdaga. Kõik oleks nagu hästi, aga siis teeb Magda mees Leo võlausaldajate eest vehkat ja naine peab sellega kuidagi toime tulema. Ka Noral on abielus ja emana omad probleemid. Kumb oli õnnelikum, kumb kannatas rohkem – kas Magda, kes tõesti sai teada, mis on armastus, aga sellest siis päevapealt selgitusteta ilma jäi, või Nora, kelle elu polnud vist kunagi varem olnud nii üksildane kui armastava mehe kõrval? Muide, just nägin klippi "Downton Abbey'st", kus kolm abikaasat kaotanud naist oma meestega veedetud romantilistest hetkedest rääkisid ja Isobel ütles: "Aren't we the lucky ones?" 

Sinu surm oleks mulle väljakannatamatu, Leonhard. Mõte sellest, et sind ei ole, mitte ainult minuga, siin, vaid üldse mitte kusagil – seda ei ole võimalik taluda, ei ole võimalik lõpuni mõelda. Jah, mõte sinu surmast on mulle talumatu, ükskõik mil viisil see saabuks. Ükskõik kui loomulik ka ei oleks meie kõigi tagasi jõudmine sinna, kust me oleme tulnud. Põrmust põrmu. Kisendav grotesk, võimatu. 

Autor jälgib nii Magdat kui Norat, paneb tähele nende igatsusi ja ambitsioone ning seda, kuidas nad mõlemad "endaks kasvavad", nagu raamatu tagakaas ütleb. Magda, kes lapsest peale maast lahti igatseb, jõuabki Tartu lahilast Pariisi tänavatele ja eestlastest kunstnike nn Mesipuusse välja (kes on Pariisi ilusaimate jalutuskäikude raamatut lugenud, see teab). Kuid nagu naiste puhul ikka kipub olema, ei ole isiklikke ambitsioone kerge ellu viia. Siia sobib hästi tsitaat Eva Koffi intervjuust ERR-ile: "Mõtlesin kirjutades palju elule 20. sajandi alguse Eestis, kus tasapisi tekkis ka naiste ellu rohkem valikuid. Mõtlesin naise vabadusele ja õigusele teha, mõelda, olla, julgeda. Ja mõtlesin emadusele, mis kogu selle vabaduse juures oli ja on paljude naiste elus keskne, justkui raskuspunkt, millest sõltub kõik ülejäänu."  Nii selle emadusega on. Annab lõputult, aga mida kõike ka võtab... 

Koffi tekst – nii nõtke, täpne, ilus. Raske oli raamatut käest panna, aga lugedes tiksus kuklas kogu aeg kurbmagus tunne, et ta saab kahjuks varsti otsa. Ma hindan väga neid autoreid, kes kogu selles hullumeelse tempoga kruttivas maailmas viitsivad kirjutada nii, et neil ei ole kiire. See on nagu filigraanne käsitöö masstoodangu hulgas ja väärt ka aeglaselt nautimist. Mul tekib harva tahtmine autorile aitäh öelda, aga selle raamatu eest suruks Eva Koffil kätt küll. 

Kuid et lõpetada kergemal noodil, siis jätan siia hoopis tsitaadi, kust on näha ka Koffi kohati ajastutruult mahlakat keelt. Seda on seal veel mahlakamat, aga et teil oleks, mida oodata, siis selline väike isutekitaja (pun not intended). 

Pange nüüd tähele, ütleb Hermiine. Noored tuid parmesan-juustu ja riisiga. Sampagne-vaht. Järelroog koorest ja vanillist. Võis klaseeritud keeks, biskviit. Filee, frikadell, stritzel, kissell, liköör, vinägrett... Isegi sina, Magda, ei suuda külmaks jääda! 

Head lugemist! 

Dörte Hansen "Mere äärde"

Mitte miski vertikaalne ei püsi sellel maastikul, ei kirikud, betoonist patud ega ka teravaviilulised rookatustega majad, isegi mitte puud. Voolamine, tulvamine ja pinnasenihked, tormid ja lagunemine ei lõpe. Kättevõidetud maa voolab sõrmede vahelt minema. Kõik siin tahab muutuda horisondiks. 

Kolleegiväljakutse raamat #3. 

Seda raamatut soovitati mulle mitmest suunast, kaaslausega "See on nii teistmoodi." Ma ei tea, kas ta nüüd stiili poolest nii hirmus originaalne on, sest oma lakoonilisuses seda sügavamaid ja mõjusamaid raamatuid on loetud teisigi. Aga kas peabki olema nii hirmus originaalne, et olla lihtsalt südantsoojendavalt hea? 

"Mere äärde" resoneerus minuga ilmselt nii kõlavalt eelkõige seetõttu, et mina olen samasugune saaretüdruk, kes on selle saarerahva, kes veel murrakut räägib, järgmine põlvkond. Meie saame veel aru, aga liiga palju ei räägi. Või noh, kui tahame või taustsüsteem on õige, räägime ikka ka. Aga meie lapsed enam mitte. Meie ajalugu on mehed merel ja naised "vaikselt ootamas" ja põldudel rügamas. Eske, kes käib murret kokku korjamas, on nagu mu tädi Ellen, kes minu lapsepõlves käis igal suvel oma tudengitega Muhust ja Saaremaalt murret lindistamas. Ja kõik, mida ütleb Eske, võiksime ütelda ka meie: 

Ta kuulas vanu heliülesvõtteid ja teadis, et enamik neist, kes lintidel rääkisid, laulsid ja luuletusi ütlesid, olid ammu surnud. Sedelikastidest leidis ta sõnu, mille oli peaaegu unustanud, oli neid viimati kuulnud väikese lapsena vanadelt naabritelt või oma vanavanematelt. Tema saare keel suri, ja ta mõistis seda alles siin, ühe võõra linna troostitus kontoris. 

Ja siis need turistid. A necessary evil, võiks öelda. Kui tahta seda aspekti võrrelda, siis Saaremaa on küll pärast keelutsooni ajalukku kadumist taas turismisaar olnud, aga kuna me oleme ikkagi nii suurel alal, siis turistid meid nii hullusti ei häiri. Küll aga kujutan ma ette, et kusagil Kihnus, kus turistil pole peaaegu mujale mahtudagi kui ükskõik kelle värava alla, võivad kohalike tunded olla väga sarnased. 

Igal sõidul on tarkpäid ja ülbitsejaid, kelle jaoks on inimene kutsaripukis idioot või lakei. Ja mõni pensionile jäänud ninatark, kes peab sulle tingimata selgitama tõusu- ja mõõnaaegse veeseisu erinevust. 

Solvatute seadused kehtivad ilmselt kõikidel saartel: turistide vastu ei tohi iial liiga sõbralik olla. Ei tohi naeratada. Nendega lobiseda. Nende küsimustele võib äärmisel juhul vastata ühesilbiliselt. Sest kätt, mis sind toidab, ei pea ju veel ka suudlema. 

Aga ma saan neist aru, nii turistidest kui ka inimestest, kes endale saarele maja ostavad. Saared müüvad ennekõike vaikust, aga ikkagi veel ka autentsust ja looduslähedust. Merd ei pea isegi näha olema, piisab teadmisest, et see on olemas, et saaksid kopsud õhku täis tõmmata ja tunda, kuidas koos hapnikuga tõmbad sa endasse ka suure sõõmu vabadust ja rahu. Inimesed naeratavad sulle ja tulevad sulle appi. Aeg liigub siin teisiti, aeglasemalt ja voolavamalt, ja järsku ei olegi enam nii kiire. 

Kõik saared tõmbavad ligi inimesi, kellel on haavad, lööve ihul ja hingel. Kes ei saa enam korralikult hingata või ei usu enam, kes on maha jäetud või kellegi maha jätnud. Ja meri peab selle siis korda tegema, ja tuul peab peale puhuma, kuni enam ei ole valus. 

Dörte Hansen on loonud raamatutäie saarekaraktereid, kes oleks nagu kõigi saarte elanike koondportree. On endisi merekarusid, kes on kapteniameti lõpus merelt kaasa võtnud ainult alkoholilembuse ja oskavad siiani mõista, kas torm tahab ainult pisut mürada ja ulguda või kas teda tuleb võtta isiklikult. On meremeeste naisi, kes ei oota sugugi nii vaikselt, nagu meestele meeldiks oodata, vaid on tegusad ja tugevad kui ilmasambad. On neid, kes tahavad sealt iga hinna eest ära. On kunstihingi, keda karvased merekarud perekonnas ei mõista, sest ükski prohvet pole kuulus omal maal. On neid, kes ennast leiavad, on neid, kes ennast kaotavad. On minusuguseid, kes nooruses saarelt võimalikult ruttu vehkat tahtsid teha, aga kes ühel hetkel ikkagi siia  tagasi jõuavad, sest saarlase rahusadam on ikka saarel. Ja siis on kõigele lisaks veel üks vaal. Surnud. 

Mudlum leidis, et tema selle teosega haakida ei suutnudki, sest midagi oli "liiga õigesti", nagu oleks kõik karakterid või olud kuidagi liiga teadlikult konstrueeritud, et lugejale meeldiks. Ei no halloo, ütleb saarlane minus Mudlumile. Kas enam ei tohigi mõista ja kirjutada, kuidas asjad tegelikult on? Tule proovi korra saare peal sündida ja siis võib-olla tunned sa hoopis, et kirjanik on ehk lihtsalt olnud nii tundliku lainepikkusega, et ongi päriselt aru saanud, mida tähendab elu saarel, eriti Põhjamere karmi kliimaga saarel. Samamoodi oli ta välja noppinud paar-kolm lauset, mille ta oleks teistmoodi tõlkinud, aga mina tahan ikkagi hoopis tõlkija Eve Soonestet kiita, sest pigem tuli minul korduvalt ette juhtumeid, kus tunnustavalt pead noogutasin. Mis iganes Mudlum ka ei ütleks, mina soovitan kindlasti.