laupäev, 4. veebruar 2023

Irving Stone "Elujanu"

Kui ma lõpetasin ja blogisin ära raamatu Auguste Rodinist, küsis toonane kolleeg, kas mul "Elujanu" on ikka loetud. Nüüd on. 


"Elujanu" räägib Vincent van Goghi loo. Muidugimõista tuleb lugedes arvestada sellega, et tegemist ei ole otseselt biograafia, vaid ikka romaaniga, aga vähemalt oli see nii veenvalt kirjutatud, et mina läksin liimile küll ja ega poleks midagi imestada, kui kõik enam-vähem nõnda oligi. 


Kui lugeda ainult "Elujanu", siis võib tekkida küsimus, kas on üldse võimalik luua tõeliselt suurt kunsti, kui sa pole natukenegi hull. Oma iva selles ju on – kahtlemata peab olema mingil määral suurema tundlikkusega kui näiteks matemaatik. Ja tundliku inimese puhul on tundlik sageli rohkem kui ilumeel, näiteks vaimne tervis ja tasakaal. Van Goghi elu ei soodustanud tasakaalukust ja rahulolu. Ta elas kogu oma elu kas peost suhu või siis lihtsalt ilma rahata, nälgides juba alates neist päevist, mil ta kaevanduskülas nimega Borinage jutlustaja ametit pidas. Paradoksaalsel kombel kaotas ta just seal oma usu jumalasse, sest elu kaevandusperekondades oli ilmselt hullem kui enamus meist üldse ette kujutada suudab, alustades absoluutsest vaesusest lõpetades töötingimuste ja olematu tööohutusega. 


Isegi kui Vincent lõpuks ikkagi kunstile pühendus, siis nagu ilmselt kunstisõbrad teavad, elas ta ikkagi oma venna Theo rahakotil, seda pidevas lootuses, et ühel päeval teenib ta Theole oma kunsti müügist teenitud raha tagasi. Seda ei juhtunud kuni tema surmani. Eluajal tema töid praktiliselt ei müüdud, kuigi ta ise sai juba päris hästi aru, kui hea ta on – klassikalisest kunstist olid impressionistid tal lahti murda aidanud, aga Vincentil oli oma käekiri ja tema värvikasutus oli hoopis midagi muud kui tema sõpradel. Isegi minul kunstivõhikuna ei ole suuremat probleemi van Goghi maalid teiste vahelt kergesti ära tunda. 


Mine tea, mis tema vaimset tasakaalutust lõppeks põhjustas, kas midagi kaasasündinut või pidev organismi näljutamine või lõppematu stress ja eduelamuse pea täielik puudumine, aga oma kõrvalestast ta tüki maha raius, ilmselt mingeid nägemusi nägi ja oma elu lõpus psühhiaatriahaiglas elas ja ennast täitsa iseseisvalt maha laskis. Mul on alati nendest muusikutest ja kunstnikest (Mozart, van Gogh) jube kahju, kes surevad, teadmata, kui suurteks nende nimed pärast kogu maailmas saavad...


Irving Stone kirjutas oma elus teisigi biograafilisi romaane, näiteks Camille Pissarro, Sigmund Freudi, Jack Londoni või Michelangelo omad, kui nimetada vaid mõni (kokku oli tal neid 25 tuuris). Van Goghi ja Michelangelo elulugude põhjal on tehtud isegi filmid, kusjuures van Goghi mängib Kirk Douglas. 


Eesti keeles anti "Elujanu" välja juba 1968. aastal ja seda Maria Hange tõlget ma lugesingi. Mulle tegelikult väga meeldib selliseid suhteliselt antiikseid tõlkeid lugeda, sest üsna huvitav on näha, kuidas on muutunud keelekasutus või kuidas tõlkepraktika (näiteks nimede käänamistes). Ja ikkagi on üldjoontes muutunud nii vähe, et mitte ükski selline väike erisus lugemiselamust ei riku. Ühesõnaga, oli informatiivne ja hästi kirjutatud raamat, mis minu kunstialaseid lünki taas hästi täitis. 


Lisan lõppu haridusvideo sellest, kuidas Vincent van Goghi nime ikkagi hääldada. :) 





Kirk Douglas filmis "Lust for Life" (1956)


"Kartulisööjad" (1885)


"Tähine öö Rhône'i jõe kohal" (1888)

"Päevalilled" (nr 4, 1888)


"Autoportree seotud kõrvaga" (1889)

"Tähisöö" (1889)

"Iirised" (1889)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Marion Gibson "Nõidus. Kolmteist ajaloolist kohtuprotsessi"

Varraku aprilliraamat. Olen jätkuvalt väga tänulik!  Kui kuuled sõna "nõiaprotsess", siis ilmselt liigub mõte automaatselt keskaeg...