laupäev, 24. november 2018

Eliis Grigor "Teibitud suu. Tüdruk, kes lõpetas söömise."

Raamat ootas juba mõnda aega riiulis. Nägin toona vist 14-aastase Eliisi intervjuud kunagi ETV-s, kui raamat ilmus, ja kohe mõtlesin, et kindlasti loen.

Alustuseks ei ole vaimse tervise häireteta inimesel võimalik saada selliste probleemidega inimesest aru ilma nii-öelda sisevaateta. Me võime lugeda ükskõik kui palju artikleid või raamatuid, mis arstid ja psühholoogid on kirjutanud, teadvustada endale sümptomeid ja mida kõike, aga TÕELISELT aru saada ei ole võimalik. Aga anorektiku või ükskõik millise taolise häirega inimese jaoks on ilma naljata ehk eluliselt oluline, et neid mõistetaks. Nagu ka Eliisi raamatust välja tuleb, kõik  ratsionaalsed jutud selle kohta, et toit on tervislik ja vajalik ja muu blaa-blaa ei aita neid üldse. Meenub ka John Greeni kilpkonnade-raamat ja paranoiline Aza.

Ma arvan, et meie ühiskond on juba teinud esimesi samme selles suunas, et vaimse tervise häirega inimeste olukorda paremini selgitada ja et nii kannatajad ise kui kõik ümberkaudsed inimesed mõistaksid, et kinnismõtted ei tähenda, et inimene on hull. Ja et nad mõistaksid ka seda, et neil on vaja kõigi meie toetust, et üleüldse oma olukorrast üle olla, sest sellest päriselt välja tulla tundub olevat juba väikest sorti kangelastegu, mida ei pruugi kunagi juhtuda.

Eliis ütleb ise tagakaanel: "Samuti loodan, et terved inimesed saavad selle raamatu abiga aru, mis toimub toitumishäirete käes vaevlejate sees ja millist võitlust me oma haigusega iga päev peame." Minu puhul läks see kindlasti korda.

Sügav kummardus Eliisi enda ees, kes oli nii vapper, et oma loo nii ausalt ja ilustamata kirja pani. Usun, et sellest on abi paljudele noortele, kes sama probleemi käes kannatavad.

Ja kõigile meile mõtteaineks - kasvatagem oma lapsi nii, et nad mitte kunagi mitte kellelegi ei viskaks nina peale nende välimust.

Lõpetuseks katkend raamatust.

Aitäh, söömishäire, et andsid mulle põhjuse vihata oma keha ja toitu; ärritunud meeleolu, sõprade kaotuse, depressiooni, suhete halvenemise, tervisehäired, toitainevaese toidulaua, pideva külmatunde, nõrkuse, iga söögikorra etteplaneerimise, kalorite lugemise; õpetasid mind valetama, toitu petma ja ära viskama, olema emotsioonitu ja iseendale valetama. 
Aitäh sulle, et sa keerasid minu elu pea peale ja tekitasid ainult kaose, mida ma ei suuda võib-olla enam üldse parandada. Suur tänu nende jubedate asjade eest ja nüüd mine minema minu elust! Jäta mind igavesti rahule, sest mul on sinust kõrini. Sa pole mulle ega mitte kellelegi hea. (lk 123-124)



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...