Igal hommikul lähen tööle. Vahel läheb mehega väheke
ütlemiseks. Enamasti ta kuulab ja võtab arvesse. Ise ma ta valisin. Vahel
rüüstan palja käsivarre puu vastu marraskile. Praegu käin autokoolis.
Täiesti suvalised ja igapäevased asjad, täiesti enesestmõistetavad.
Või kas ikka on? Kui maailmas on siiani paiku, kus naisel ei
ole mitte mingit sõnaõigust, teda ei peeta päriselt inimeseks, ta ei tohi käia
tööl (ja põhimõtteliselt üldse mitte kodust väljas), ta ei tohi kindlasti käia
paljaste käsivartega, autoga sõita ja üleüldse mitte mingit arvamust isegi
omada, rääkimata selle välja ütlemisest.
Afganistan on üks selline koht, kus praeguseks on asjad küll
väheke muutunud, aga Talibani all ja traditsiooniliselt on see siiski väga meestekeskne
riik.
"The Beauty School of Kabul" räägib autori enda Afganistani-kogemusest.
Ta läks sinna heategevusorganisatsiooni kaudu, kuid sai kiiresti aru, et tema juuksuriamet
võib osutuda palju olulisemaks, kui talle endale alguses tundus. Ilusalongid
annavad ju võimaluse ka nii kaua allasurutud elu elanud naistele – seal saaksid
nad töötada ja raha teenida ning tunda pisukest iseseisvust. Ja nii ta panebki
aluse iluteenuste koolile, kus ta küll ise kohalikele naistele väljaõpet annab,
kuid õpib ka ise nii mõndagi. Rääkimata muidugi sellest, et igal naisel on
rääkida oma lugu – suurem jagu neist on südantlõhestavalt ebaõiglased ja kurvad.
Raamat on küll põhimõtteliselt tõsine ja oma
dokumentaalsuses erakordselt haarav, kuid sinna sisse on pakitud ka väga palju
inimlikku soojust, mõistmist ja omajagu tõeliselt naljakaid seiku. Üsna koomiline on ka Debbie mehelemineku lugu – kui ameeriklanna poolkogemata
kohalikule afgaanile teiseks naiseks läheb, siis on see ju ometi üsna ootamatu,
eriti kui arvestada, et Debbie on paras karakter ja pähkel ilmselt ka lääne
meeste jaoks.
Tõeliselt väärt raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar