Claudia Piñeiro "Betty Boop"

Minu selle nädalavahetuse teine raamat. Ja kui Priilinnaga võrrelda, siis Piñeiro võtab selle koogi ikka laia kaarega ära.

Minul puudusid Piñeiro kohta igasugused teadmised, sellepärast ütlen teilegi igaks juhuks, et tegemist on argentiinlannaga, kes sisekaane järgi sündis aastal 1960 ning on saanud auhindu nii oma ajakirjaniku- kui kirjanikutöö eest ning kelle põhižanriks on krimikirjandus.

Ka "Betty Boop" on krimilugu. Minu masti krimilugu, sest mulle meeldivad mitte niisama lihtlabased whodunnit-lood, vaid ikka sellised, kus on ka mingit taustalugu, korralikult välja kirjutatud karaktereid jne. Seda kõike "Betty Boopis" ka on.

Süžee poolest juhtub see, et tohutute turvameetmetega kaitstud rikaste linnaosas toimub ühe Eriti Suure Rikkuri mõrv, mille avastab tema koduabiline. Politsei uurib asja, kuid laisalt, niisiis võtavad omakorda uurimise ette suure päevalehe ajakirjanik (endine pikaaegne krimireporter), praegune krimireporter (kelle nime me teada ei saagi) ning päevalehe toimetaja palvel ka keskealine krimikirjanikuproua, päevalehe toimetaja eksarmuke. Kolmekesi jõuavad nad kiiresti jälile sellele, et tegemist ei ole lihtsa ühekordse mõrvaga, vaid et kogu lugu algas juba aastakümneid tagasi ja on oma kombitsad palju laiemale ajanud kui pealt paista oleks.

Piñeiro kirjutab mõnusalt, kiirustamata, ja kui mind Priilinna juures häiris see, et nii paljud asjad jäid poolikuks ja välja kirjutamata, siis "Betty Boopis" seda kindlasti ei juhtunud. Vahel arenevad tänapäeva uuemates krimiromaanides asjad nii peadpööritava kiirusega, et lõpuks ongi kõik sassis ja tabad end mõttelt, et "no okei, kui ta nii ütleb, ju siis nii oli", aga ise ei mäleta enam midagi. Õnneks on Piñeiro jätnud lugejale hingamisruumi, kuna lugu areneb mõnusa tempoga ja jätab mulje, et ka kirjanikul oli seda mõnus kirjutada ning ta võttis selleks just parasjagu aega.

Veidral kombel jäävad ka siin raamatus otsad mõnevõrra lahti, sest lõppkokkuvõttes tuleb otsustada, kas on ikka kõige targem mõrvar õigluse silme ette tuua. Aga mõrvar on teada ja selles mõttes ei jää sügelema midagi. Ja karakterid on võluvad. Suuremalt jaolt.

Üleüldse hakkab mulle tunduma, et mind kisub järjest enam nn peavoolust välja. Ladina-Ameerika kirjandus muuhulgas tõmbab järjest enam. Mulle lihtsalt meeldib, kuidas nad kirjutavad.