Edward Ruthefurd "Pariis"

Kui Varrak mulle taas järgmises kuus ilmuvate raamatute tutvustused saatis, siis polnud mul vaja pikalt mõelda. Paadunud Pariisi-haige nagu ma olen, olin ma müüdud juba raamatu pealkirja ja sisukirjelduse esimese lausega. Ega ma muidugi lehekülgede arvu ei vaadanud, aga kuigi üllatus raamatut saades oli suur, oli see siiski meeldiv üllatus. Üle 800-leheküljelisi telliseid ei satu kätte just sageli. 

Ai-ai-ai-ai, kui hea raamat see on! Ma soovitan seda nüüd kohe alguses kõigi oma olemasolevate jäsemetega. See oleks juba isegi ilma Pariisita olnud nauditav, sest see romaani osa siin on täiesti klassikaline mitme perekonna saaga läbi sajandite. On aristokraate, on töölisklassi esindajaid. On põhimõttekindlaid kõrge moraaliga inimesi, on sahkerdajatest tuulelippe. Kuigi raamatu tegevus algab belle époque'i ajal, hüppab tegevus nii edasi kui tagasi, nii et neidsamu perekondi võib jälgida lausa sajandite vältel, aastast 1261 kuni 1968. aastani välja. Vahel liiguvad need liinid paralleelselt, vahel lähenevad teineteisele, siis kaugenevad taas. Ja siis ristuvad. 

Kui vaatate kõiki neid järjehoidjaid, millega ma tavaliselt tsiteerimisväärilisi lauseid ära märgin, siis seekord teenivad need teist eesmärki. Olen juba nii mõnelegi sõbrale ja tuttavale öelnud, et "Pariisi" lugedes oli pidevalt tunne, nagu oleks keegi Marina Laikjõe raamatu "Kõige ilusamad jalutuskäigud Pariisis" (mida mul oli au toimetada) romaaniks kirjutanud. Rutherfurd toob sisse kõik nimetamistväärt kohad ja ajaloolised isikud, millest ja kellest Pariisiga seoses üldse rääkida on, ajaloosündmustest rääkimata. Ma usun, et "Pariisi" on huvitav lugeda ka nendel, kes jalutuskäikude raamatut lugenud või muidu Pariisi ajaloo ja arhitektuuriga kursis pole (sest suur osa saab romaanis kaetud), aga minu jaoks oli see üks rosin teise otsa ja tuttavaid kohti, inimesi ja sündmusi ma seal järjest märgistasingi. Vahel ehk hea tunnis kasutada või midagi. 

Kuigi aasta pole veel päriselt läbi ja ilmselt mõne raamatu ma ikka veel ära loen, siis olen üsna kindel, et Edward Ruthefurdi "Pariis" jääb minu lugemisaasta üheks eredamaks täheks. Juba kõigele sellele uurimistööle mõeldes, mis autor pidi läbi tegema, tekib aukartus. Võib arvata, et Pariisi tutvustamine on talle olnud pea sama oluline kui romaani tegevusliinide arendamine, kuid kordagi ei jää muljet, et midagi oleks taustale lisatud inimeste harimise pärast. See kõik on äärmiselt orgaaniline. Ning nii erinevate perekondade lood keerulisemate ja helgemate perioodide taustal on inimlikud ning kerge on samastuda nii proletaarlaste kui aristokraatidega. 

Pitseriks kiidulalule olgu asjaolu, et "Pariisi" on tõlkinud härra Tõnis Värnik isiklikult. Loetagu! 

Brigitta Davidjants "Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte"

Kerge kummardusnõks Hollandi poole sõber Raamatukupjale selle pärandraamatu eest! 

Brigitta Davidjants on üks laia ampluaaga naisterahvas. Akadeemiliselt haritud muusikuna töötab ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias teaduri ja õppekava koordinaatorina. Samal ajal kirjutab ta muusika- ja muud kriitikat. Ja kuna tal ilmselt nende tööde ja oma kolme lapse kõrvalt muud teha pole, on ta nüüd hambad löönud ka belletristikasse. "Plahvatus nätsuputkas" on tema esimene avaldatud raamat. 

Ikka öeldakse, et kirjanik kirjutagu valdkonnast, mida ta tunneb. Davidjants kirjutabki ainult enda elust, mis on olnud üsna kirju. Juba tema perekond on eesti-läti-armeenia segu, ta ise on enamasti küll elanud Eestis, aga Jerevanis muusikaakadeemias käinud. Kui Davidjants alles laps oli, algasid suur ja verine Karabahhi konflikt ja elu läheb kibedaks nii Bakuu armeenlastel kui Jerevani aserbaidžaanlastel.  

Nätsuputka oli päriselt olemas. Sealt käis Brigitta koos sõbrannaga nätsu ostmas. Kuni see plahvatas. Lugege ise. 

Minuvanustele on see üks nostalgiline raamat. Nii palju äratundmist kaheksakümnendatest ja üheksakümnendatest! See väike kogumik on kui mosaiik väikestest killukestest – ennekuulmatust leiutisest nimega mobiiltelefon (mis oli Armeenia ärikatel), ajast, mil "kõrvalmajas rööviti Hansapanka ja kodumajas tegutses bordell", lapse pidev näljatunne, pruunid tapeedid jne. Sinna mahuvad ka tükikesed Davidjantsi täiskasvanuelust, tema meestest ja lastest ning sellest, kuidas ta nüüd emana suvevaheaegu kardab, kuidas ta ufoloogi õudselt kavalalt ninapidi vedas ja mis karma sellest arvas. 

Äärmiselt huvitav on neid nõuka-aastatest kirjutatud raamatuid lugedes jälgida, kuidas kirjanik omaaegse atmosfääri taastab. Mõni paraku eriti edukalt ei taastagi, aga teistel on rohkem edu olnud. Vadil on see kuidagi sujuva joonega tõmmatud. Aga kuna Davidjants pendeldab oleviku ja mineviku vahel ja raamat on väike ka, siis seda enam on tema kaheksakümnendate-stseenid täpselt visandatud. Transportis mind ilusti tagasi sellesse keskmisesse kaheksakümnendate koju. 

Muide, mul tekkis just eile küsimus, mida ma pole siiani jõudnud veel välja uurida: kas enne telekapultide võidukäiku vahetasime me kanaleid ümmargust nuppu keerates või mingeid klahve vajutades või misasja me üldse tegime? 

Soovitan, muidugi soovitan. 

Christine Brown Wolley "Sister Wife. A Memoir of Faith, Family, and Finding Freedom"

Vahel on inimesel väikene guilty pleasure ja minu puhul on selleks juba mitu aastat olnud TLC kanalil näidatav sari "Sister Wives". Kunagi sattusime seda vaatama ja ei suutnud oma silmi uskuda. Et mitme naise pidamine Ameerikas teatud mormoonilahkudes tavapärane praktika on, teadsime ju muidugi. Aga et keegi oli valmis kaamerad enda koju laskma, see oli uudis. Olgem ausad, ikka on ju uudishimu, et mismoodi inimene mõtleb, kui ta on valmis olema kolmas või neljas naine juba väljakujunenud peres. Sarja eesmärk oli selle pere jaoks näidata, kui ebaõiglane on Ameerika seadusandlus, kes peab mitmenaisepidamist kriminaalkorras karistatavaks kuriteoks, sest mida kurja nad üldsegi teevad, kui ühiskonnas on palju neid, kes mitut naist peavad, lihtsalt mitteametlikult? Ja loomulikult tahtsid nad ka näidata, kui hästi see kõik funktsioneerib. 

Lihtsalt repliigi korras olgu öeldud, et nelja naise peale kokku sai lõpuks laste koguarvuks 18. Christine'i omad on nendest kuus, viis tüdrukut ja üks poiss.

Arvatavasti ei oleks ma viitsinud seda pikalt vaadata, kui see oleks oma algset eesmärki teeninud. Fakt, et nüüd, viisteist aastat hiljem, on mehele jäänud järele üks naine (viimane, kes ilmus perekonda just siis, kui sarja filmima hakati), näitab, et päris ruttu pärast sarja algust hakkasid asjad mõranema. Nad üritasid igapidi, aga õnnetuseks oli juhtunud see lugu, et see viimane naine osutus kogemata mehe hingesugulaseks ja elu armastuseks ja siis viskas teistel naistel lõplikult kopa ette. Ja peangi tunnistama, et ma elasin nendele kolmele esimesele kaasa, sest see mees oli juba ennegi nartsissist ja täiesti empaatiavaba kuju (kuigi okei isa), aga nüüd see lihtsalt kõik võimendus. 

Christine oli esimene, kes otsustas, et mehe vaimne vägivald ei ole asi, mida  ta taluma peaks. Enamus lapsi oli nendel juba suureks kasvanud, nii et ta pakkis oma kohvrid, võttis viimase lapse kaasa ja kolis oma koduosariiki tagasi. Ja aasta hiljem leidis ta enda kõrvale Davidi, kes pakkus Christine'ile kõike, mida eksabikaasa Kody kunagi pakkunud ei olnud. Ta on kohal, Christine on tema jaoks ainus, ta kuulab ja toetab. Tänaseks on nad kaks aastat abielus olnud ja elu on jätkuvalt lill. 

Raamat alustab Christine'i lapsepõlvest, jätkab abiellumise ja abieluga (Christine oli kolmas naine) ja seda lugeda oli mõnes mõttes väga raske, sest kuigi ta ise püüdis loomulikult kõigele mingeid põhjendusi leida, siis juba altari ees on tegelikult selge, et mehel pole temast sooja ega külma. Päris ime, et nad niigi kaua vastu pidasid, aga mormoonidel on tugevad religioossed põhimõtted ja kuni need kestsid, ei olnud ka abielust väljapääsu. Christine'i enda arengut on samas jällegi väga huvitav jälgida ja lugeda, mida ta ise kõige selle juures mõtles. 

Ja muuseas, see on hästi kirjutatud raamat ka. Ma usun, et seda oleks huvitav lugeda ka nendel, kes sarja kunagi näinud ei ole. Seda võib südamerahuga võtta kui antropoloogilist uurimust, sest kes meist ikka polügaamsete suhete sisse muidu näeb. 

Lee Child "Küllaltki ohutu"

Varraku septembriraamat. Aitäh! 

Ma ei ole varem lugenud ühtki Lee Childi raamatut, kuigi tema Reacheri-lood on ülipopulaarsed. Ma olen temast siiani igaks juhuks hoidunud (nagu Lars Kepleristki), sest mingist hetkest jõuab mul ikkagi see piir kätte, kui suurt õõva ma raamatus taluda suudan. Aga kuna selle raamatu näol oli tegemist lühijuttudega (täiesti Reacheri-vabadega), siis ma mõtlesin, et ehk need ei jõua väga hulluks minna. Ei läinud ka, üldse kohe mitte. 

Nagu Child ise eessõnas ütleb: "Minu jaoks oli rõõm proovida midagi täiesti teistsugust. Midagi uut. Ajastut, kohta, rahvust, isiksust, kõike. See oli vabastav." Ja lisab, rääkides sellest, et ta ei oodanudki, et keegi neid lugema hakkab: "Illusioon, et keegi ei vaata, oli tegelikult kõige parem asi üldse. See muutis panused olematuks. Ma proovisin kõike, mida iganes tahtsin." 

Kogumikus olevad lühilood ei ole tegelikult kõik isegi klassikalises mõttes krimilood. Minipõnevikud on nad ehk kõik, või ehk lihtsalt põnevad pööretega minilood. Igav ei olnud neist küll ükski. Ma ei ole iseenesest suur novellifänn ja ma elan need üle vaid siis, kui nad on eriti hästi kirjutatud, aga ikkagi olen siin blogis jõudnud kogu aeg järeldusele, et minu žanr see pole. Ükskõik kui sulni sõnakasutusega või kui paljude kannapööretega, ikka tundub, et kõigest sellest oleks võinud parem ühe korraliku romaani kirjutada. :D Kuid ma saan väga hästi aru, et see on minu isikliku eelistuse küsimus. 

Mõnedele lausetele panin ka järjehoidjad juurde, nagu näiteks sellele: "Rikas olemine ei tähenda mitte midagi, kui teised inimesed ei ole vaesed."  Samuti meeldis mulle väljend sündmuste kohta, mis juhtusid "elusa mälu ajal", st sel ajal, mida elavad inimesed veel ise pealt nägid. Ja päris lustakas oli lugeda prostituudi kirjeldust: "Oli alles ennelõuna, aga Kellyl olid juba tööriided seljas." Olgugi lühijutud, olid need kirjutatud lobeda sulega ja värvikalt. Seda ei saa Lee Childile kindlasti ette heita, et teda hea lugeda poleks. 

Samuti kvalifitseerub "Küllaltki ohutu" suurepäraselt öökapiraamatuks. Väikesed jutujupid, mis lihtsalt lõpevad ära, ükskõik kas su õhtune unepunkt saabub viis minutit varem või hiljem. 

Ja viimase rosinana avastasin, et raamatu (mille eestikeelset teksti ma olin väga nautinud) on tõlkinud Aldo Randmaa, kellega me koos Tartu Ülikoolis ilukirjandusliku tõlke kursusel kvaliteetse tõlke knihve õppisime. Hea töö, Aldo! 

Christina Wahldén "Sissepääs keelatud"

Politseiõdede sarja teine raamat, ühtlasi Varraku augustiraamat. Suur aitäh! Ja mul õnnestus ta ära lugeda nii värskena, et Goodreadsis pole veel isegi eestikeelset versiooni, pidin leppima rootsikeelse originaaliga. :) 

Küll need krimisarjad on ikka toredad. Ma olen lugenud, et Wahldén saab kriitikat ka, et pole nagu nii tihe või nii hea või mis iganes, aga mulle küll meeldis. See on just selline mõnus kerge sari, millega meenub mulle just Facebooki poolt meelde tuletatud Vladislav Koržetsi termin oma lemmiktegevuse kohta, milleks oli "lugelemine". Politseiõdede sari on just nimelt selline lugelemise jaoks mõeldud sari. 

Ikka veel on teine maailmasõda käimas, ikka veel tulevad Balti riikidest sõjapõgenikud, ikka veel on Lussanil oma rakuke, millesse kuuluvad ka politseiõed Rut ja Svea. Aga seekord on lugu palju spiooni- või partisanilõhnalisem ja vähem kriminaalne. Tegelikult tunduski see pigem põneviku kui kriminaalromaanina, kui päris aus olla. Sisse tulevad ka uued liinid, sest kuigi Lussani vend oli tõbras juba eelmises raamatus, on ta seekord veel Eriti Suur Tõbras, sest temas on tõstnud pead kunstikoguja, kahjuks kogub ta juutidelt ja teistelt natside poolt varastatud kunsti. 

Seekordne osa on ka palju teatraalsem, seda päris otse, kuna Kuningliku Draamateatri grimeerija on Lussani partisanirakukese otsene riietaja, parukameister ja meigikunstnik. Just tema annab vapratele vastupanuliikumise naistele uue isiksuse, millega spioone taga aetakse ja paljastatakse. 

Natuke mõnes kohas ikkagi tundus, et oleks andnud asju paremini välja kirjutada. Oli üks minu jaoks täiesti õhku rippuma jäänud koht, oli ühe tõprast seelikuküti liin, millega ma väga rahul polnud. Oleks andnud tihendada küll. Samuti oli Sveal ja Rutil selles raamatus hoopis väiksem roll kui esimeses osas, eriti võrreldes Lussani ja tema perega, nii et see "politseiõed uurivad" on üsna tinglik alapealkiri. Aga mul on lootus, et ehk järgmiseks korraks on see sõda läbi ja saavad Svea ja Rut oma peategelaste kohad tagasi. 

Lõppkokkuvõttes jah, ikka loen kolmandat osa ka, kui see ilmub. Puhtalt meelelahutusliku poole pealt on ta ju tore ja põnev ka. 

Emilia Hart "Weyward"

Varraku juuli(?)raamat. Aitäh! 

Kui inimene kirjutab oma esimese raamatu nii hästi, siis võib ta selle töö peale jäädagi. 2023. aasta Goodreadsi parima debüütromaani, kuid ka parima ajaloolise romaani tiitel ei tule niisama, eriti teades Goodreadsi mastaape. Hart sündis küll Austraalias, aga õppis Londonis inglise kirjandust ja niipalju kui ma aru sain, elab ta siiani Inglismaal. Ka "Weywardi" tegevus toimub Inglismaal. 

Raamatus jookseb paralleelselt kolme Weywardi naise liin: 1619. aasta ja Altha, 1942. aasta ja Violet ning 2019. aasta ja Kate. Kõik nad on omavahel seotud ja peavad igaüks omal moel meeste maailmas hakkama saama, võiks isegi öelda, et ellu jääda. Sõna otseses mõttes. Kuna ajastud on erinevad, on ka probleemid pealtnäha erinevad, aga juurpõhjused on ikka samad. 

Mitte väga ammu kirjutasin siin nõiaprotsessidest ja kuidas tegelikku nõidust polnud ju tegelikult mitte ühegi protsessi taga, sest kuidas oleks saanudki olla. Suuresti on ka "Weyward" naistest (eriti Altha ja Violeti puhul), kellel on loodusega lähedasem side kui teistel. Samas annab Hart kõigile oma tegelastele ikkagi ka selgelt maagilisi võimeid ja ausalt öeldes jäi see minu jaoks natuke raamatu miinuspoolele. See on ilmselt minu pragmaatilisuse viga. Mul pole midagi härripotterite ja sõrmusteisandate vastu, kuna need on selgelt muinasjutud. "Weyward" ei ole seda kindlasti, nii et selline korraks maagiasse kalpsamine natuke vähendas raamatu tõsiseltvõetavust. Mulle oleks meeldinud, kui kõik kolm naist oleksid enda eest võidelnud realistlikumate vahenditega. Deus ex machina Kate'i vägivaldse mehe eest pääsemiseks pani mõtlema, et näed, nüüd läks autor ikkagi seda teed, et Kate ei saanud ise hakkama... Kui Hart tahab edaspidi veel maagilise realismiga katsetada, siis loodan, et ta lõimib seda natuke tihkemalt oma lugudesse sisse. Praegu oli see liigestest kuidagi lahti.

Aga kirjutatud oli raamat sellest hoolimata üldiselt ikkagi hästi. Oli põnev ja mitmekihiline ning kindlasti oli see ka ajaloolise poole pealt huvitav ja ilmselt ka tõetruu. Eriti hästi suutis Hart kirjeldada nii 17. sajandi kui 1950ndate olustikku, mis tõenäoliselt taotluslikult tekitas vähemalt minus kui naissoost lugejas mingit empaatiast tingitud ja tollase ühiskonna kitsarinnalisusest põhjustatud frustratsiooni. Ei saa salata, et tundsin taas kord rõõmu sellest, et ma ei ole Altha või Violeti kaasaegne ja ei ela ka üheski riigis, kus ka tänapäeval kahjuks naine nagu inimene enam polegi... 

Hartil ilmus sel aastal ka teine raamat, "The Sirens". Tundub, et kas selles loos jookseb paralleelselt nii minevik kui olevik ja žanri poolest on ta ka vist umbes sama. Ei välista, et proovin korra veel temaga õnne. 

Lucy Foley "The Invitation"

Seda raamatut mulle soovitati ja kuna väljakutses oli punkt "Üks korralik naistekas", siis ma võtsin selle riski, hoolimata sellest, et ma ei loe naistekaid. 

Ütleme siis kohe alguses ära, et ka pärast lõpetamist olen ma jätkuvalt arvamusel, et ka üks tõeliselt hea ja "üldse mitte tavaline" naistekas on päeva lõpuks siiski naistekas. Jah, sellel oli võrdlemisi huvitava nurga alt kirjutatud taustalugu, mis sidus kokku tänapäeva ja kaugemas mõõdus mineviku, aga ikkagi oli üldine süžee nagu ikka: armastajad, kellest üks on päratu rikas ja teine vaene kui kirikurott. Toimub kosmiline põkkumine, sädemeid lendab, aga kohe mõistavad mõlemad, et sellest ei saa midagi tulla. Minnakse lahku, aga saatus veeretab nad kokku ja võitlevad nad selle vastu mis nad võitlevad, loodus ja kirg teevad oma töö. 

Pole võimalik, et seda spoileriks lugeda saab. Suurem jagu romantikaraamatuid on laias laastus samale mallile üles ehitatud. 

Aga loomulikult, kui sa oled romantilise kirjanduse austaja, siis kindlasti ma soovitan sulle seda raamatut. See pole sugugi halvasti kirjutatud ja oma korraliku annuse eskapismi (mida isegi mina pisut nautisin) annab ta raudselt. Samuti jätsin ma praegu lahti rääkimata taustaloo, mis tegelikult kenasti olevikuga põimub ja kui hästi järele mõelda, oli isegi igatpidi realistlik ja loogiline. 

And that's all she wrote. :) 

PS Kaanepilt on huvitav, sest minu meelest polnud seal ükski tegelane sellise välimusega. 

Claire Keegan "Small Things Like These"

Why were the things that were closest so often the hardest to see?

Already he could feel a world of trouble waiting for him behind the next door, but the worst that could have happened was already behind him; the thing not done, which could have been - which he would have had to live with for the rest of his life. 

Tervitan sind, armas lugeja, augustikuisest Belgia linnast nimega Liège, kuhu saabusime eile, et homme alustada peaaegu kolm nädalat kestva prantsuse keele õpetajate koolitusega. Aga kuna reisimine Saaremaalt ei ole mingi suvine suusasõit, siis oli mul tundide kaupa molutamisaega ja lugesin selle vältel läbi KubjasHaul raamatu nr 2. Olgu öeldud, et pool järgmist raamatut ka. 

See oli üks intrigeeriv raamat. Mõtlesin peale lõpetamist sellele, kuidas see ainult 115-leheküljeline raamat ei anna mahult romaani mõõtu väljagi ja tegelikult ei saaks ka öelda, et Keegan kirjutaks kuidagi eriliselt, sõnu ilusalt pärlitena ritta lükkides. Samuti ei ole siin klassikalist ülesehitust, mis kulmineerub ja siis saabub antikliimaks. See jääb justkui täpselt enne seda kulmineerumise osa pooleli. Ja ometi on kõige paremad osad sellest raamatust ridade vahel ja kusagil tagakaanest edasi. 

Ilmselt on väga paljud minu blogi jälgijad juba nagunii seda raamatut lugenud või filmi näinud, aga lühidalt sisust. Söekaupmees ja pereisa Bill on valmis oma naise ja trobikonna tütardega jõulupidustusi pidama, kui Bill avastab kohalikus nunnakloostris hästi varjatud saladuse tütarlaste ekspluateerimisest ja väärkohtlemisest. Tegemist on nn Magdalena pesumajaga, kuhu pandi tööle tüdrukud, kes enam "ühiskonnakõlbulikud" ei olnud, mida iganes see kellegi jaoks tähendas. Ülla egiidi all pidas neid pesumajasid katoliku kirik, aga nagu juba öeldud, ei olnud seal tüdrukute jaoks küll midagi üllast. Lugedes tekkis tunne, nagu toimuks see kõik mingil Dickensi ja Oliver Twisti ajastul, aga tegelikult räägib Keegan aastast 1985! Oma järelsõnas ütleb ta, et viimane Magdalena pesumaja pandi kinni alles 1996. aastal. 

Raamatus on tegelikult nunnakloostrist ainult paar põgusat stseeni, aga need on piisavad selleks, et lugeja nüüd ise tööle hakkaks. Keegan suudab teha nii, et ta ei ütle praktiliselt mitte midagi, mis seal tegelikult toimub, aga paarist öeldud lausest võib igaüks omad järeldused teha. Fantaasia hakkas tööle oluliselt paremini kui siis, kui see oleks kõik trükis paberile jõudnud. Sama efekti annab ka raamatu lõpp, sest Billi naine on teda just selle eest hoiatanud, mida ta nüüd täpselt teeb, aga kuna jutt katkeb pea poolelt sõnalt, siis jääb ainult lugeja otsustada, mismoodi lõpplahendus Billi ja Sarah' jaoks välja joonistub. Võib-olla see on ka teadlik proovikivi lugeja enda moraalitunnetuse kaalumiseks - kas tal on piisavalt usku sellesse, et Bill jõuab soovitud lahenduseni, ja samal ajal inimkonna headusesse üleüldse? 

Siit võite näha ja kuulda, mille Keegan ütlemata jätab:

Magdalena pesumajad

Kokkuvõtteks: "Sellised väikesed asjad" on väike raamat, mille suurus on tema minimalismis. Ja vähemalt minu jaoks oli see kõigest hoolimata lootuse raamat. 

James McBride "Deacon King Kong"

Minu kallis Raamatukubjas saatis mulle mitu raamatut vaimutoitu ja üks neist oli veel eriti eriline – nimelt oli Kubjas ostnud selle nn pimekohtingu raames ja põles soovist teada saada, mis raamat sealt paberi seest välja koorus. No palun, siin see nüüd on. 😊

1969. aasta New Yorgi sotsiaalmajade projektis elavad toredate hüüdnimede sortimendiga mustanahalised, kes on itaallaste, juutide ja muude naabritega suhteliselt hästi läbi saanud, mitte üksteist liiga palju segades. Nad on ehitanud endale kiriku, kus koos käia ja mille juures on toiminud ka poiste pesapallimeeskond, et ka noortel oleks fookus. Aga kõik muutub, kui New Yorgi tänavatele jõuab heroiin. Noored näevad selles võimalust rikastuda, aga kogukonnas tekivad uued pinged, vastuolud ja võimalus kerre kuul saada. 

Kiriku diakon hüüdnimega Sportcoat (kuna ta käib alati spordijakkidega) on mitmekihiline kuju. Lapsepõlves on teda saatnud ebaõnn terviserindel – teda on tabanud kõikvõimalikud lastehaigused ja muud hädad, mille peale meenus lause "Peab ikka tugev tervis olema, et see kõik üle elada." Naine on tal juba mõni aasta tagasi uppunud, aga see ei sega Sportcoat temaga tülitsemast, kusjuures see on aeg-ajalt ka kõrvalistele isikutele vaadeldav. Kuid hoolimata pidevast pudelipõhja teaduslikust uurimisest, olematute inimestega vestlemisest ja lapsepõlve pigilindlusest on Sportcoat ikkagi omamoodi kogukonna alustala. Teda austatakse, võib-olla isegi armastatakse. Kindlasti temast hoolitakse. Aga ühel ilusal päeval jalutab ta oma endise hoolealuse ja praeguse heroiinikuninga, 19-aastase noormehe ette ja tulistab tal pool kõrva peast. Sellest hakkavad hargnema erinevad tegevusliinid, mis on põnevad ja panid lõpuni välja lehekülgi keerama. 

McBride kirjutab väga toredasti. On põnevust, on hoolivust, aga on kindlasti ka väga palju huumorit. Kui üks kurikael saadab oma löömamehe Sportcoatiga arveid klaarima, siis sellest kujuneb omamoodi komöödia stiilis "Aiku sai pudeliga pähe" (kes ei tea, millest ma räägin, vaatab Youtube'ist). No ja millest ma ei saa ikka ei üle ega ümber, on need ülimahlakad väljendid, millega just need vahvad sotsiaalmajade kujud üksteist kostitavad. Mõned näited, mille juurutamist igapäevaellu tuleb igal juhul kaaluda. 

Go take drowning lessons, woman! 

Get out of my window and take the midnight broom out of town, hussy!

You done found the secret of youth, 'cause you lying like a child.

You are so tight with money your ass squeaks when you walk. 

You got a face for swim trunk ads. 

He was deader than yesterday's spaghetti. 

Neid jagus sinna veel, ärge kartke, et teile nüüd endile üldse avastamisrõõmu ei jäänud. Samas oli seal päris palju ka tõsiseid ja mõtlemapanevaid kõnekujundeid, nagu nt joodiku kohta "dead at twenty, buried at eighty" jne.  

Sellest, kuidas selle kõigega on seotud Willendorfi Venus, saate aga küll juba ise lugeda. ;) 

Lõpetuseks: Barack Obama kuulutas selle raamatu oma 2020. lemmiklugemiseks. Täiesti mõistetav ja väärt kandidaat kindlasti, kuna see on tõesti meisterlik sümbioos huumorist, põnevusest, ühiskonnakriitikast, hoolivusest ja ühtehoidmisest. 

John Steinbeck "Me tusameele talv"

Kui eelmised kaks Steinbecki raamatut, mida ma lugenud olen ("Hiirtest ja inimestest" ja "Hommiku pool Eedenit") said mõlemad ka kriitikute ja auhinnajagajate poolt pärjatud ning Steinbeck sai ühel hetkel ka Nobeli preemia, siis "Me tusameele talv" sellist vastuvõttu ei pälvinud. Ega seda täpselt ei tea, kas see oli ainsaks põhjuseks, aga viimaseks see raamat jäi ja oma viimasel kuuel eluaastal Steinbeck rohkem midagi ei kirjutanudki. 

Ka minu jaoks ei olnud see raamat nüüd nii hea kui need kaks eelmist. Liiga kriitiline ma ikkagi ka ei oleks, sest tegelikult oli "Me tusameele talv" üle keskmise hea kindlasti ja kuigi ma pidin ennast vahepeal natuke distsiplineerima, et edasi lugeda, siis igav see ka ei olnud. Alustuseks olid juba kirjeldused meisterlikud. Peategelane Ethan tundus algul lihtsalt mõnus ja lustlik poesell, kellel on äärmiselt võluv naine ja kaks täiesti tavalist teismelist last. Aga nagu heas raamatus ikka, hakkavad karakterid aja jooksul end näitama hoopis teisest küljest ja lõpuks tuleb välja, et meie lõbus Ethan oskab tegelikult vägagi kavalalt ja külma peaga planeerida ja manipuleerida. Samasuguste joontega esineb peatselt ka poeg Allen.  

Kirjandusteadlased väidavad, et "Me tusameele talv" loob sümboli Ameerika ühiskonna roiskumisest ja moraalsest allakäigust. Tõepoolest, Ethan läheb ka seda teed, mida ta ise sisimas õigeks ei pea, aga mis sa ikka ära teed, kui naine ja lapsed avaldavad pehmemal või vähem pehmemal määral survet paremale elujärjele jõudmiseks ja mida ta siis tegelikult nii väga teebki, mida ei ole kõik paremal elujärjel olevad kaaskodanikud juba enne teda teinud. Ega ma muidugi ei tea, kas kokkuvarisemise äärele viivad Ethani tema enda mahhinatsioonid (millest ta ometigi täiesti puhta poisina välja on tulnud) või see, kuidas ta korraks juba tähe staatusesse katapulteeritud poeg petmise eest sama kiiresti mutta vajub. Samuti ei tea me lõpuni, kas Alleni õde juhtis venna petturlusele tähelepanu moraali sunnil või lihtsalt kadedusest ja soovist ära panna. Lahtisi otsi jääb palju. 

Ja nii ma jõudsingi arvamusele, et kui Ethan nüüd oma kokku varisemisest üldse üle saab, siis seda tänu oma naisele, kes alguses tundub küll selline lillelaps, kes lihtsalt niisama ilu pärast õitseb, aga ikka ja jälle suudab poole lausega või mingi vihjega mõista anda, et pole ta midagi nii lihtsake, ja juhtida asjade käiku vaikselt, taktitundeliselt ja samas jäägitu lojaalsuse ja armastusega oma abikaasa vastu. Ethani ja Mary omavahelise suhtluse loomulik kergus oli kindlasti üks meeldivamaid külgi raamatus, eriti võluvad olid hellitusnimed, millega Ethan oma naist lausa üle külvab. 

Kui ma nüüd ühel ilusal päeval "Vihakobarad" ka veel loetud saan, siis on mul põhimõtteliselt Steinbeckile tiir peale tehtud, sest kuigi tal paar raamatut veel on, siis need ei ole enam nii märgilised.