August Gailit "Leegitsev süda"

Kuna sel aastal on lugemisväljakutse grupis üheks teemapunktiks vanim raamat kas koduriiulist või koduraamatukogust, minul aga koduriiulis vanu raamatuid üldse pole, siis pöördusin lahke raamatukoguhoidja poole. Kahe tema poolt hallatava raamatukogu peale oli vanim Orto kirjastuse 1945. aastal välja antud "Leegitsev süda". 

Raamat räägib alustuseks Anu Maarvast, kes on puruvaene vallaslaps, keda keegi isegi tallu tööle võtta ei taha, aga kes kuidagi puhta järjekindluse ja otsustavusega ennast kõigi vastupidiste ootuste kiuste üles töötab. Oma esimesel paremal kohal töötades jääb ta rasedaks ei-d mitte tunnistavast võimukast ja rikkast peremehest, kes oma viimase vindi peal raseda teenijatüdruku kodust välja uut kohta otsima kupatab, nii et järjekordne vallaslaps sünnib kuskil põllu peal ja ainult naabrite südameheadusest jäävad nii ema kui laps ellu. 

Raamatu teises osas on juba juttu ka Anu pojast Joosepist, kes tundub väikese poisina nõrk ja saamatu, aga heade kokkulangemiste (ja ilmselt ema ohverduste) tulemusena kasvab temast suur viiuldaja ja helilooja. Kuidas nõnda on juhtunud, et tema vallaspoeg on järsku kuulus mees, kuigi isegi tööd teha ei oska, ja vallaspoja ema ei tahagi poja isalt mitte midagi – mitte kuidagi ei suuda rikas taluperemees seda mõista, eriti kui enda naine ainult tigetseb ja ametlikest poegadest on saanud sulid ja päevavargad. 

Kuna tegemist on 1945. aasta väljalaskega, siis on raamatus ohtralt sõnatoredusi, näiteks on suurest kunstnikust ajajooksul (jah, üks sõna) saanud õõnes posöör, samuti leiame korterist lüngis laua, laulja laulab otse taevasse ulatuva diskandiga, peremees vihkab vulgust, tantsitari (!) tabab "täielik läbikukk" (minu üks lemmikuid!), keegi pillub afishshidega täis kogu Pariisi jne. 

Meeldisid väga arutelud kunsti teemal. Nii viiuldaja Joosep kui tantsitar Kaie leiavad, et ükski teos ei ole enne kunst, kui ta jõuab lavale, sest kunstiks saab see kõik alles inimestes endis. Nagu küsib Joosep: "Kuid mis väärtus on mõttel, kui ta pole kaasinimesis vormunud ideeks või elamuseks?" Kuid samas tundub, et juba tollal ei saanudki kunsti teha kunsti pärast. "Nagu kunstiteos sünniks vaid looja talendist ja tahtest. Ei, nood ajad on ammu juba läbi. Kunstiteos – see on autori, reporteri ja ärimehe ühine saavutus. Autor annab skeemi, reporter puhub sinna hinge sisse, aga ärimees kuldab kogu selle ettevõtte üle, otsib publikut ja teeb asjast asja. Nõnda sünnivad suurteosed."  Kas me võime täna väita, et asjad on kuidagi muutunud? 

Ja oh, juba tollal: "Meil on tõesti üks eriti armastatud spordiharu, mida harrastab nii suur kui ka väike: see on kaasinimesele jalatahapanemine! See spordiala on arendatud otse kunstiks ning on saanud rahvuslikuks suursaavutiseks." 

Samuti on Gailiti keel väljendusrikas ja kujundlik: "Jah, siin oldi küll leplikumad, usklikumad ja jumalakartlikumad, kuid inimesed olid sõnades ahtramad, meenutades sageli lesti, mida nad püüdsid ja sõid." "Seda oleks võinud kirja panna ainuüksi Shakespeare, kahjuks elas see suurvaim siis, kui maailm oli alles vana ja kortsus."

Kokkuvõtteks – kogu selle uudiskirjanduse vahele, mis mulle koju kätte jookseb, oli üks klassikaline Gailit vägagi värskendav. Vormilt oli nii tekst kui tegevus ehk juba pisut arhailine, aga teemad iseenesest seevastu täiesti ajatud. Ja mina olen ikka seda meelt, et ega inimloomus ju laias laastus ei muutugi, seega kui kirjanik koorib inimese hinge lahti ja selle loomuse sealt üles leiab, siis selline raamat ei saagi vananeda. Jäägu seda blogi lõpetamagi "Leegitseva südame" lõpulause: 

"Kuigi sihid on kaugel, asuvad imed ometi käegakatsutavalt lähedal." 

John le Carré "Tuvitunnel. Lugusid minu elust"

Varraku veebruariraamat. Aitäh! 

Seekord otsustasin valida dokumentaalkirjanduse. Tavaliselt ma eelistan kindlalt ilukirjandust, mulle ei meeldi spiooniraamatud ja ma ei ole ühtki John le Carré raamatut enne lugenud, seetõttu üllatas see valik mind ennastki. 

Lühidalt taustaks niipalju, et John le Carré varjunime taga varjab end David John Moore Cornwell. Noorena töötas ta Briti luure heaks, kuid hiljem sai kirjanik temas spioonist võitu ja suurema osa oma elust oli ta siiski kirjanik. "Tuvitunnel" on autobiograafiline mälestustekogu, milles räägitakse tema mõlemast tegevusvaldkonnast, ja ega ei teagi täpselt, millest ta oleks kirjutanud, kui ta poleks salaluures teeninud. Ehk ei olegi nii väga õige öelda, et ta kirjutab romaanides oma kogemustest, küll aga saab kindlasti öelda, et tema luurajaelu viis teda kokku paljude inimestega, kelle ta oma raamatutegelasteks kirjutas. Üldse tundubki seda raamatut lugedes, et tõelise kirjanikuna oli John le Carré alati vaatleja ja märkaja. Eks spioneerimine nõuabki tähelepanelikku silma, aga kindlasti aitas see tal luua enda spioonilugudes suhteliselt mahlakaid tüpaaže. 

Pean tunnistama, et spiooniromaane ei loe ma eelkõige sellepärast, et minu aju ei suuda nende metsikute keerkäikudega järge pidada, mis seal tavaliselt amokki jooksevad. Ka "Tuvitunnelis" olid luureteenistuse juhtumitest rääkivad peatükid keerulised jälgida. Minu õnneks on raamatus siiski isegi rohkem neid lehekülgi, mis jutustasid hilisematest reisidest. Loomulikult ei ole Carré mingisugune niisama huvireisija, tema reisid viivad teda Gaza sektorisse, hutude ja tutside konflikti keskele, Moskvasse KGB ülemustega viina võtma ja nii edasi. 

Huvitaval kombel kirjeldab Carré oma lapsepõlve kogu selle keerukuses mitte raamatu alguses ega isegi mitte ka lõpus, vaid mõni peatükk enne lõppu, kusagil eikellegimaal. Kui kasvad vägivaldse ja skeemitava isaga, kelle pärast ema on pikkadeks aastateks oma poegade juurest lahkunud, on ilmselt kerge luureteenistusel ennast värvata lasta, sest tegelikult ei seo sind ju miski. Kuigi terve elu on tal oma vanematest olnud pigem kahju kui kasu, siis ometi hoolib ta neist lõpuni. 

Oli huvitav raamat, sest elu oli tal kindlasti põnevust täis (see on nüüd küll sedasorti põnevus, millest on mõnusam raamatut lugeda kui seda ise läbi elada) ja kirjutada ta mõistab. Ma ei usu, et ma sellepärast ta spiooniromaane lugema hakkan, aga mängin küll mõttega, et äkki viitsin selle kõige kuulsama külma käest pääsenud spiooni loo põhjal vändatud filmi vaadata, olevat kuulus ja kõik. 

Graham Swift "Emadepüha"

Varraku jaanuariraamat. 

Kindlasti tekib heal blogilugejal küsimus – miks emadepüha ja mitte emadepäev? Raamat seda põgusalt ka mainib, aga ma igaks juhuks ikka guugeldasin ja leidsin, et nii ongi: emadepüha oli Inglismaal päev, mil teenijarahvale anti vaba päev oma perekonna külastamiseks. Suurt seost emadepäevaga selle praeguses tähenduses ei olnud. 

"Emadepüha" seda üht päeva aastas kirjeldabki. Jane Fairchildil pole perekonda, kelle juurde minna, kuna ta on leidlaps. Küll aga on ta kutsutud naabermõisa perepojaga viimasele kohtumisele, sest Paul hakkab kahe nädala pärast naist võtma ja nende randevuutamine ei saa enam jätkuda. 

Just hiljuti kuulasin üht podcasti, kus kirjandusteadlased omavahel Eesti raamatu aasta puhul arutasid, kui oluline on see, et meie noored loeksid sotsiaalmeedia postitustele vahele ka lugusid, millel on algus, teemaarendus ja lõpp, sest sotsiaalmeedia selliseid lugusid ei jutusta. On ainult hetked, nii-öelda keskpaigad. "Emadepüha" lugedes tõstis minus pead mõte, et vot sellel raamatul nüüd küll eriti palju algust ega lõppu ei ole. Me kuuleme küll natuke Jane'i elu õnnetust algusest ja teame nii Pauli kui Jane'i saatust pärast emadepüha päeva, aga see on ikkagi pigem põgus pilguheit. Kogu tähelepanu koondub väga kontsentreeritult sellele ühele hommikupoolikule, mille Jane ja Paul veel viimast korda omavahel veedavad. 

Teine kirjanduslik ekskurss, mis minu peas tekkis, oli Anton Hansen Tammsaare jutustusse "Tähtis päev". Jane'i päev oli rõhutatult "tema" päev, nagu ütles korduvalt ka tema mõisa peremees, nagu ka karjapoiss Juhku päev oli tema päev. Aga kui Juhku ei osanudki sellega lõpuks midagi tarka peale hakata, siis Jane'i jaoks oli see tõepoolest elu ehk kõige olulisem päev. Kuigi see oli päev, mis lõpetas temale olulise suhte, siis ometigi tunneb Jane vabanemistunnet ja mõistab, et siin tema elu hoopis algab. Elu on tema jaoks samal ajal nii julm kui samaväärselt helde, sest tema elukäik muutub tõesti täielikult. Ja erinevalt Juhkust saab iga hetk selles hommikupoolikus tähelepanu, neil on oma koht ja oma kordumatu tähtsus. 

Ega siin eriti sisust rääkida ei saagi, sest ilmselt rikuks see paljude lugemismõnu. Küll aga jagaksin veel oma juurdlemist teemal "mis seal originaalis küll olla võis". :) Nimelt on Jane'i jaoks sõnadel väga tähtis roll ja ta valib väga hoolikalt, mis sõna millegi kohta kasutada. Muuhulgas juurdleb ta, mis oleks ühe teose kohta sobilikum sõna: kas jutustus, jutt, lugu või pajatus. Aplodatsioon (minu viimase aja lemmiksõna, kuigi ma tean, et sellist pole olemas) tõlkija Krista Kaerale muidugi. Aga põnev oleks küll originaali valikuid näha. 

"Emadepüha" on küll suhteliselt lühike romaan (nii et sedagi võiks jutuks või looks kutsuda), aga äärmiselt detailitundlik (kohati suisa naturalistlik) ja ilusas keeles kirjutatud, pigem minimalistlikus laadis miniatuur kui romaan, aga seda kontsentreeritum see on. Ei imesta, et see on võitnud auhindu ja on ka filmiks vändatud. Hiilisin treilerit ja appikene, seal mängivad Olivia Colman ja Colin Firth (Jane'i majarahvas) ja Pauli osas on Josh O'Connor, laiemalt ehk tuntud kui prints Charlesi osatäitja sarjas "The Crown". Peaosas minu jaoks tundmatu Odessa Young, aga ma ei vaatagi eriti filme. See eelmine plejaad juba isegi ütleb, et film on kvaliteedimärgiga. Nii ka raamat.

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

"Ma ei mõista, kuidas mõni inimene kohe peab oma elu avalikkuse ette tirima. No luuletagu, kui muidu ei saa. Aga avaldada! No mis uss teda hammustas?" sosistab Iris. 

Ma ei ole mitte kunagi saanud osaleda Rahva Raamatu ega Apollo pimekohtingul raamatuga, kuna vähemalt seni pole Kuressaares seda tehtud. Seekord aga sattusin õigel ajal Tallinnasse ja vedasin sõbranna endaga kaasa Kristiine keskusesse (st agiteerisin, tema vedas mind oma autoga). Esiti jäi meile ette Apollo. Sealne pimevalik oli pehmelt öeldes tagasihoidlik, kuid me ei heitnud meelt ja läksime edasi Rahva Raamatusse, kuhu meil tegelikult plaan minna oligi. Ja ei pidanud pettuma! Tegime laua ümber mitu tiiru ja lugesime apetiitseid sisututvustusi. Ühe raamatu suhtes olen üsna kindel, et ma olen seda lugenud. Ühte teist arvasin niisama teadvat. Lõpuks aga jäi mulle silma kaks raamatut, millest raske südamega valisin ühe, aga minu suureks rõõmuks oli sõbranna just teisele käpa peale pannud, nii et seegi saladuseloor sai eemaldatud. 

Ma olin kogu sellest ilust nii lummatud, et kassasse minnes küsisin, kes ometi viitsis neid niimoodi maalida. Tütarlaps kassas langetas looritatud pilgu ja tõstis argsi käe. Aga ta oli väga tagasihoidlik ja ei soovinud raamatuga pilti teha. Nautige siis raamatuidki. Teisel pildil on minu oma. 

Minu suurim hirm oli see, et äkki saan pakist raamatu, mida ma olen juba lugenud. Aga kui välja tuli Kristiina Ehini "Südametammide taga", siis lisaks kergendusele tundsin ma suurt rõõmu – Ehini luulega on mul küll olnud väga juhuslik kokkupuude, aga see on jätnud mulje väga heast ja tundlikust luuletajast.  

Vahelduseks on Ehin nüüd siis nõuks võtnud proosakirjaniku leiba maitsta. "Südametammide taga" on sissevaade ta enda ellu ja kuna ta on naine, siis žongleerib ta loendamatute rollide vahel – Loomingujumalanna, Aasta Ema, Abielunaine, Freya, Fuuria jne jne. Jaan Tätte ütleb tagakaanel, et selles raamatus on Kristiina väga-väga aus ja ma olen sellega igati päri. Kui vaadata asja väga üheülbaliselt, siis viiakse meid koju, mis tundub kirjelduse järgi olevat kogu aeg korrast ära, kus köögis on meetrite kaupa (nii laiusesse kui kõrgusesse) pesemata nõusid ja kus tuleb endale igale poole teed rajada läbi abikaasa Silveri tohutu kola, milles mees näeb potentsiaalset pillimeisterdamise toormaterjali. Teisalt aga kumab sellest kaosest läbi Kristiina ja Silveri armastus ja hoolimine üksteise ja laste vastu ning väga palju loomingulisust. Nad on omavahel kokku leppinud, et ei tülitse maiste asjade pärast, ja kuigi raamatu lõpupoole pannakse see lubadus proovile, siis tagakaant sulgedes pole millegipärast mingit kahtlust, et ka see tüli sai lahendatud, sest "inimkonnal on lootust ka surnuks sulamise ohus," mis siis veel ühest keskmisest pereprobleemist rääkida... 

Ma pean jälle tulema oma vana joruga nagu katkine grammofon: parimat proosat kirjutavad ikkagi luuletajad, olgu see siis Viivi Luik, Leelo Tungal või Kristiina Ehin. Juba esimestest lehekülgedest on "Südametammide taga" kui üks suur ja kaunis ballaad kõigile naistele, emadele, Freyadele ja Fuuriatele. Aeg-ajalt on Ehin kirja pannud mõne oma luuletuse, mis talle endale mingil hetkel meenus. Ja kindlasti ei suuda ta ka tavalises jutustavas tekstis lihtsalt suvalisi sõnu ritta lappida, sest sõnu on vaja kaaluda ja sõeluda ja läbi veski jahvatada, et lõpptulemusega oleks üldse võimalik rahule jääda. Nii sünnivad laused nagu "Sirtsud sirisesid ja silmapõhja langes soovitähti." Või johannesaaviklik "Naeratan tüdrukule, kes vaatab mind küsivi silmi." 

Aeg-ajalt pillab Kristiina oma kirjanikest ema ja isa elutarkust, näiteks meenub Kristiinale ema Ly ütlus: "Kusagil pole kirjas, kui mitu korda me peame oma lapsi jamadest välja aitama. Kui sa näed, et maja põleb, on loomulik, et viskad vett." Või isa Andrese tõdemus, et kirjanik ei tee tööd, aga ka ei puhka kunagi. 

Totaalse üllatusboonusena hüppab lehtedelt välja Thörmeri karuohakas, mida "leidub looduses ainult Saaremaal Riksu külas ja Paldiskis." Riksu külast läbi saab meie maakodust linnakoju ja vastupidi, aga Thörmeri karuohakast ei ole ma oma elus enne kordagi kuulnud. Vaja uurida. 

Ehin tõmbab lugeja oma maailma ja ühel hetkel saad aru, et sa patseerid koos temaga mitte ainult pärismaailmas, vaid kusagil tema enda fantaasias, kust jalutab läbi terve plejaad ajaloolisi suurkujusid, kelle hulgas on näiteks Lydia Koidula, Kristjan Jaak Peterson või Johann Voldemar Veski. Neil kõigil on noorele Ehinale oma tarkuseteri jagada. Kohati on kogu see Segasummasuvila seal raamatus täiesti homeeriliselt naljakas, aga samas täiesti tõsine ja paiguti nii õrn, et seda võiks pigem juba hapraks klassifitseerida. Lühidalt, see on väga-väga hea raamat ja ma olen enam kui kindel, et iga naine tunneb ennast vähemalt paiguti siin ka ära. 

Tõnu Õnnepalu "Õhtupäike väikestel majadel"

Olen nendes südatalvedes ja hämarikes lugenud palju tarku raamatuid. Nende tarkus ei tundu just palju aitavat. Elama nad kokkuvõttes ei õpeta, elama ei õpeta miski ega keegi, elama peab käsikaudu, omast tarkusest.

"Õhtupäike väikestel majadel" on ühest küljest Õnnepalule nii tavaline tõeliselt nauditava tekstiga esseistlik päevaraamat, kuid seekord annab ta lugejatele rohkem aimu oma lapsepõlvest ja perekonnast. Raamatuesitlusel Tallinnas ütles ta kuidagi nii, et tal on kirg panna kirja käesolevat hetke, milles me hulbime, ja siis hulbib kaasa kõik, mis selles hetkes meelde tuleb. Ja kui lugupeetud kirjandusminister Juur küsis, miks ta ei kirjuta "korralikku" raamatut, narratiivi ja tegelaste ja dialoogidega, siis arvas Õnnepalu selle peale, et esiteks võib see kunagi tulla, aga teiseks on ta seda proovinud ja mingil hetkel hakkab igav – kui paari peatükiga saab endale selgeks, kuidas lugu lõpeb, mis tast siis enam kirjutada. :) 

Võib-olla kipub lapsepõlv rohkem meelde tulema just sellepärast, et järjest enam tundub rolli mängivat ka vananemine. Ma ise just mõtlesin siin, et kohe-kohe viiekümnesena ei tunneta ma sugugi, et ma oleksin viimase kümne aasta jooksul kuidagi muutunud või vananenud, aga Õnnepalu 63 eluaastani on natuke muidugi minna ka. Igatahes on vananemine ja surm siin suhteliselt sage teema, aga veidral kombel ei näi tal selles suhtes mingit kibedust või hirmu olevat. 

Nii me saamegi vanaks, peaaegu märkamata. See käib ebanormaalselt ruttu ja tegelikult kiiresti. 

Elud mitte ei lõpe, vaid jäävad pooleli. Kõik jääb pooleli. 

Hoolimata selle teema tihedast esindatusest tundub, et Õnnepalu on selle kõigega mingisuguse rahu teinud. Igatahes oli minu jaoks üllatav, et potentsiaalselt depressiivne raamat pole seda üldsegi, ta nagu lihtsalt konstateerib fakte. Vahel poetab positiivsegi rosina. 

Inimene oskab endale lootust destilleerida ükskõik millest. Peaaegu et polegi midagi vaja. 

Teadmine, et liiga palju pole enam jäänud, teeb elu siiski kergemaks. Nagu me kannaksime oma õlul just seda elu, mis on alles ees. 

Mida edasi aastad lähevad, seda enam on Õnnepalu raamatutes sees mingit igatsust või ootust. On see siis kiri, mis kirjakasti ei tule ega tule, või siis suvel talve igatsemine (mitte et talle suvi otseselt ei meeldiks, aga midagi peab inimene ju kõik see aeg ootama). Kevadega on tal aga küll mingi oma kana kitkuda. 

Ei, las see talv parem kestab. Talv ei nõua muud kui üleelamist. Õhtu tuleb ruttu ja siis see päev ongi üle elatud. Kevad küsib õnne järele. Ja mis ma talle vastan? 

Kuid hoolimata sellest viimasest kergelt melanhoolsest tsitaadist ei ole "Õhtupäike väikestel majadel" kindlasti negatiivne, nagu ka ülalpool ütlesin. Kunagi loetud "Valede kataloog" oli ootamatult ja häirivalt vinguv, aga ehk on ka tegemist vanusega koos tulnud hingerahuga, igatahes depressiivsust siin ikkagi ei ole. Kui üldse midagi, siis paiguti lööb kõlama kerge nukrusenoot. 

Ja kuna see juba kord selline tsitaadivürtsikas blogi on, siis jääb seda ka lõpetama tsitaat. 

Õhtupäike väikestel majadel – see pealkiri tuli mulle pähe ükskord seal väikelinnas rongi pealt tulles. Oli talv, oli õhtu, see tähendab, pärastlõuna, tund, kui päike hakkab looja minema ja heidab oma viimase "kahetseva" (nagu ütleks kirjanik) helgi väikeste majade ühtmoodi längus katustele, puulatvadele, paarile varesele, kes sõuavad seal taevasel teel oma öökorteri, unenägude poole. Tundsin äkki, kuidas ma armastan neid väikeseid maju, nende abitust, nende haavatavust, nende totakat iseteadvust, ninakust, uhkust. (---) See hetk, kui see valgus kõigest hoolimata muutub korraga kergeks, ei rõhu enam väikeseid maju ega nende kadunud aega, meie elusid, ega nende elusid, keda me ainult mäletame veel. On vaid kergus, kõik see nagu kerkiks õhku, rongki annab muretult vilet ja sõidab jaamast välja, otse õhtusse, otse tulevikku. 

Maria Adolfsson "Vaiki kui haud"

Doggerland #7. 

Ei osanud veel oodatagi, aga täiesti ette hoiatamata oli uus osa ilmunud ja peaaegu et juba enne vist eesti keelde tõlgitud. Lühidalt ja keerutamata võib öelda, et nii Adolfsson kui tõlkija Kadi-Riin Haasma oma tuntud headuses. 

Karen on sedapuhku oma orkaanilaadse, kuid heasüdamliku tädi Ingeborgi juures. Puhkus koosneb põhiliselt söömisest, nii et kui Karen "korraks appi" kutsutakse, siis on see talle isegi natuke rõõmus sõnum. Aga me ju teame raamatu algusest peale, et kui Karen läheb korraks appi, siis hakkab üks ämblikuvõrk seal ikkagi hargnema ja väide, et kohalik elanik on lihtsalt kuskile reisile sõitnud, ei tundu enam usutav. 

Kahjuks ei saa (ega ka taha) ma mingeid spoilereid jagada, aga tegelikult läheb edasi eelnevalt alanud lugu Kareni poolõe Helenaga ja see krutib ikka ka korralikult kesksele tegevusliinile lisaks. Kindlasti oli see Doggerlandi-sarja üks pingerohkemaid osi, nii et vahepeal ma pidin endale korrutama, et eiei, kindlasti Adolfsson tahab neid raamatuid veel edasi kirjutada, nii et sealt tuleb kindlasti happy end. (Samas ei ole ma sugugi kindel, et see Helena lugu ilmtingimata sajaprotsendiliselt otsa sai). 

Mul on väga hea meel, et Adolfssonil on siiski mõõdutunnet ka. Kogu selle thrilleri-ralli taustal on Kareni eraelu täiesti stabiilne, väikesed füsioloogilised küsimärgid välja arvatud. Kui seal ka mingid jamad oleks, siis oleks see juba liiga üle võlli olnud. Mulle käivad ammu juba need eraelupainetega politseinikud ja uurijad närvidele, sel põhjusel jätsin pooleli ka ühe Soome politseisarja vaatamise. Nagu ei oskaks inimesed kirjutada piisavalt head kriminulli, et peab kõike muud vahtu ka igaks juhuks sinna otsa toppima... Õnneks siin seda probleemi ei olnud. 

Adolfsson kirjutab väga hoogsalt ja leheküljed aina lendavad, sest lugu on lihtsalt nii põnev. Ja jälle see juhtus, et ma sain eile õhtul magama pool üks, sest see lõpp, see lõpp... Ega siis jäägi muud üle kui loota, et järgmise raamatu kondikava kirjanikul juba valmis mõeldud oleks. Üks kindel krimilemmikutest. 

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Maailm on täis täiesti mõttetuid ja arusaamatuid inimesi, võib-olla pole neil omaette olles väga vigagi, aga sinul pole neist mingit kasu, sest nad ei ole sinu inimesed. Ja kui sa leiad nende miljonite hulgast, kusagilt kuu teiselt poolt selle päris oma inimese, siis on see õnnistus, see ongi kõige suurem õnn!" 

Ma olen Vadi romaanidest lugenud seni ainult "Neverlandi", millest ma ei saanudki sotti, kas ta oli nüüd maagiline realism või lihtsalt absurd. Naljakas oli see igatahes. "Kuu teine pool" ei olnud niimoodi naljakas, kuigi omad vallatud hetked olid sealgi. Pigem on see ühe perekonna päris tõsine lugu ilmselt eelmise sajandi kaheksakümnendatest kuni uude sajandisse välja. Ma ei ole ise näinud küll ühtki saadet sarjast "Suletud uste taga", aga mingis mõttes oli see romaan just nimelt sissevaade sellise pere ellu, kes võib-olla nii hirmus väga poleks enda presenteerimist välismaailmale liiga suure õhinaga tervitanud. 

Jutustaja võib raamatus olla küll Tom, aga keskne tegelane on seal ema. Ema, kes küll ühelt poolt on liim, mis peret koos hoiab, aga teisalt ka ilmselgelt kontrollib, eriti ähvardustega oma haige südame tõttu ära suremisest. Kõik muu on lausa klišee – poeg, kellele ema ise tunnistab, et armastab Tomi rohkem kui tütart Kerlit, saamatu isa, kes ise ei mõtle ega tee, vaid täidab komandöri (loe: ema) käsku nagu mõtlemisvõimetu reamees, ja poeg, kes on emaga perest kõige lähedasem ja kelle suurimaks probleemiks on võimetus luua toimivat lähisuhet. Ometi ei mõista Vadi ühtki oma tegelast juba eos hukka, vaid lihtsalt räägib, kuidas asjad on. Ta on jutuvestja, mitte kohtunik. Õnneks on lastel oidu emast ise lahti lasta – Kerli katkestab temaga üldse suhtlemise ja Tom teeb emale selgeks, kuidas ema saavutaks oma unelma, et Tomil kõik hästi läheks: "Ole siis hea ja ära tee selleks midagi."

Üldiselt jääb romaanist kõlama idee sellest, kuidas sinule kõige lähedasemad inimesed võivad tunduda täiesti arusaamatud, aga samas võivad sulle olulised inimesed tekkida su ellu absoluutselt ootamatutest kohtadest. Ning kui oled kord juba leidnud oma inimesed, kes sind mõistavad, siis võib juhtuda, et hakkad ise mõistma ka neid, kellest sa varem kunagi aru saanud pole, ning saad nendega rahu teha. 

Meeldis, kuidas Vadi olustikukirjeldustes vanad head kaheksakümnendad uuesti ellu äratab, olgu see siis vanaema karakullnahast müts (mis näeb välja nagu muti ajud) või koolipeol ämbris kokku segatud kokteil piiritusest, veest, magusast vahuveinist ja sõstramahlast, mis mühiseb võimsalt, olgugi et klimpi tõmbab. Sama elavalt kirjeldab ta juba hilisemal ajal suureks kasvanud Kerli tumerohelist eluviisi. Tomi sõnu kasutades: "Kui tahad laste verega tehtud toodangut, siis need poed oleksid kaugel-kaugel tühermaal, kuhu ei vii teed, ja kui sa siis oled läbi võsa ragistanud ja viimaks kohale jõudnud, seisaks poe ees suur infotahvel, kus on trükitähtedega kirjas: Meil on täna müügil ka ühed eriti mõnusad teksad, millega on kõvasti Gangest mürgitatud, kaks kaheksa-aastast tüdrukut on jätnud nende valmistamisel oma kopsud ja silmanägemise, neid jalga tõmmates lausa tunned, nagu kriibiks keegi küüntega su sääri, see pole lihtsalt sinine värv, mis jääb su kintsudele, need on verevalumid." 

Tekstilise külje pealt on Vadi hoogse sulega nagu Vadi ikka (nagu ilmselt ka näha ülaltoodud katketest). Stilistiliselt on ta sulnis segu absurdivaesemast Kivirähast ja ühest minu kolleegist, kelle häält ma korduvalt Vadi kirjutatud teksti lugedes oma kõrvus kuulma hakkasin. 

Viivi Luik "Kuldne kroon"

Igatahes võin ma kinnitada, et raamatud on minust teinud inimese. Kirjaniku niikuinii. Need ei pruugi olla jumal-teab-kui-head raamatud, kuid neist igaühes on midagi, mis mind on toetanud ja julgustanud. Midagi, mille läbi ma olen õppinud iseennast tundma. Mõnikord on need olnud ainult mõned read. 

Soome valge ja jahe suvepäev veeres mööda, aga mina lugesin. Kuid koos tekstiga lugesin ma ka seda suvepäeva.  

Ja õhtud muudkui nõrgusid üle taeva ääre nii, et maas oli punane loik. 

Kolleegiväljakutse raamat #2 (ajalooõpetaja soovitus). 

"Kuldset krooni" nautisin ma autorit teades juba ette. Viivi Luigel ei ole mitte ainult alati midagi öelda, vaid ta oskab selle kõik ka oivaliselt selliseks tekstiks pakendada, et tsiteerimisväärseid lauseid pritsib lehekülgedelt nagu ilutulestikku iseseisvuspäeval, nii et minu minijärjehoidjate populatsioon vähenes ähvardava kiirusega. 

Raamatu tagakaanel ütleb Luik ise, et žanri poolest on tegemist maagilise realismiga ja no küll ma mõtlesin terve lugemise aja, mida ta selle all mõtleb, sest pealtnäha oli siin lihtsalt 22 lugu inimestest, kes on küll tema eluteele mingi jälje jätnud ja ilmselgelt olulised. Aga ta ise on seda intervjuus ERR-ile selgitanud: "Need inimesed, kes mul raamatus välja valitud on, on inimesed, kellega mul on olnud mingisugune iseäralik maagiline kogemus argielus" ja lisab, et kuigi lood on kõik tõestisündinud, on neis midagi, mis ei ole sõnadega seletatav. Nende inimeste hulka jagub nii tuntumaid (näiteks Juhan Viiding, Mati Unt, Lennart Meri, Artur Alliksaar, Uku Masing, Marju Lepajõe) kui ka laiale üldsusele vähemtuntuid (Anne Fried, Hans Kitsing, Hilda Luik). 

Muidugi, kui uskuda Luike ennast, siis poleks ma seda tausta üldse pidanud uurima, sest ta väidab, et kirjaniku eluloo ja tausta teadmine pigem segab tema teoste mõistmist. Sest teos räägib ise enda eest. 

Päris mitmes kohas arutleb Luik selle üle, kas ja kui palju on kirjaniku elul ja taustal pistmist tema loominguga – kas ilusad värsid rikub ära see, et nende autor Becher oli kommunist? Või kui selguks, et Tammsaare suitsetas oopiumi, kas peaksime kogu Tammsaare loomingu sellepärast tühistama? Ma ise sattusin just hiljuti sotsiaalmeedias mitte küll otseselt vaidlusesse, aga kirglikku vastasseisu inimesega, kelle arvates ei peaks Coco Chaneli nime üldse suu sissegi võtma, sest ta oli natside sõber. Vahet pole, kui revolutsiooniline ta moeloomingus oli. 

Ja niisama mainin, et minu lemmik oli kindlasti lugu sellest, kuidas nooruke Viivi ja tema sõbranna kohtusid kaks korda Georg Meri ja tema pojaga. Selles oli lihtsalt kõike, huumorit, erudeeritud vestlust ja õige natuke müstikat. 

Vahel olen mõelnud, et mõni ikka liigub täitsa teistmoodi seltskonnas. Tema võib küll südamerahus öelda, et "tavaliselt ümbritsevad mind hoopis teistsugused inimesed: näitlejad, kunstnikud, luuletajad..." 😏 Neid vestlusi lugedes tundub tõesti üpris maagiline, et inimesed räägivad lihtsalt suvalises igapäevavestluses nagu parimad ilukirjanduslikud raamatud. 

"Kuldsest kroonist" võiks kirjutada pikalt, aga lõppeks tuleb seda ikka kõigil ise lugeda, sest üks asi on lugu kui selline, aga hoopis teine asi see, kuidas Viivi Luik selle sõnastanud on. See on kullaprooviga raamat.

Lembit Uustulnd "Kapten" ("Avameri", 1. osa)

"Vaada, ma ole viimasel ajal kogu aeg ristseliti ja upakile voodis ning nagu sa isegid aru saad, siis teha pöle jummalast midagi... Vetsi sii keik soo raamatud järjest ede... (---)  Äi, keik oo ju kena, muudkut joostakse, lastakse püssi ja aetakse ilmapoliitikat ning teisekorra oo üsna pönevgid, aga... (---) Aga ütle moole, mees, kes söukse moega meitest siis kirjutab, kui sina, kes sa meitega koos troopikapäikese all praadisid, muudkut neid luurajaid taga ajad." 

Kunagi väga ammu Tartus elades lugesin ma Lembit Uustulndi "Kiikhobust Antverpenis" ja olin meeldivalt üllatunud, sest see oli palju vähem maavillane kui ma kartnud olin. Kunagi veel kauem aega tagasi olin ma lugenud ühte Albert Uustulndi raamatut ("Lambeti graafik", kui ma õigesti mäletan) ja see ei olnud ka üldse halb. Meenub taas intervjuu papa Uustulndiga, kus ta oma esimese raamatu käsikirja oli Aadu Hindile lugeda saatnud, et kas üldse kõlbab, ja Hint oli tagasi helistanud, et kuule Albert, see pole si*em midagi kui teised enne on kirjutand. Ja ma ütleksin, et Lembit kirjutab võib-olla pareminigi. 

Raamatu sissejuhatavas peatükis annab Uustulnd teada, et endine kolleeg oli see, kes teda "Avamere"-sarja kirjutama utsitas, kui see nüüd muidugi kirjanduslik kalamehejutt polnud (vt tsitaat). Rannakaluritest on juttu olnud palju, aga neid, kes vedasid noota avamerel, pole tõesti vähemalt ühegi mulle teadaoleva raamatuga austatud. Nii ta siis võttiski ette ja hakkas põhimõtteliselt kirjutama enda ja oma laevakaaslaste elust kaheksakümnendate keskel kalurikolhoosi aegadel. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis alustuseks tuli triloogia ja siis hakkas see triloogia vaikselt edasi venima ja tänaseks on sarjas juba kaheksa (!) osa. Karl-Martin Sinijärv ütles juba pärast neljanda raamatu ilmumist, et "hakkab jääma mulje, et sellest tuleb üks päris hea "suur Eesti romaan" kokku". (Muuseas, papa Uustulndi "Tuulte tallermaa" sarja on nimetatud rannarahva "Tõeks ja õiguseks".) 

Paratamatult tekib paralleel kõiksuguste kokandusvõistlustega televisioonis, kus kodukokad omavahel võistlevad ja neile kogu aeg öeldakse, et ärge hakake asju võistluse pärast muutma, tehke seda, mida te oskate ja mis teil hästi välja tuleb, me ei oota teilt Michelini toitu. Sest kui te hakkate tegema Michelini toitu ilma kogemuste ja oskusteta, siis läheb kõik lörri. Lembit Uustulnd teeb täpselt seda, mida ta oskab. Ta kirjutab lihtsalt, ausalt ja keerutamata sellest, mida ta kõige paremini tunneb. Ja kuna ta on väga hea meremees (ei saada kapteniks niisama) ja keskmisest kindlasti soravam jutuvestja, siis kukub see kõik ka autentselt ja täiesti toredasti välja.

Mida autor kohe kindlasti hästi valdab, on hea süžee. Juba "Kiikhobusest" ei mäleta ma muud midagi, kui et see oli tõesti põneva tegevusega. "Kapteniga" on samamoodi. Laenan taas oma kadunud isa sõnu: "Hoiab juures." Keegi oli ka Goodreadsis kirjutanud, et juba tahaks edasi lugeda, sest nii paljud liinid jäid nii põneva koha peal pooleli. Täpselt.

Mina muidugi ei saa saarlasena üle ega ümber ka sellest mahlakast saare huumorist ja murdest, mida raamatus on palju (kalurid ju mitmed saarlased). Lisaks ülaltoodud tsitaadile veel näiteks: "Küürakat äi paranda ka allaneelatud arssinapuu" või "Pane see keik ilusti paberile, ehk seda lugedes jövvab midagi ka Toompea sakstel tömbist otsast kahe körva vahele." Nii ilus! 

Paar faktiviga olid küll suures kirjutamistuhinas sisse tulnud: kindlasti ei olnud kaheksakümnendatel kiirabibrigaadid punastes tunkedes ja no kohe päris kindlasti ei saanud sel ajal olla kalurikolhoosi meeste naised koos Saaremaa Ühisgümnaasiumis õpetajateks, sest sel ajal oli selle kooli nimi veel Kingissepa 1. Keskkool. Üheksakümnendate alguses, kui mina seal käisin, oli ta muutunud Kuressaare 1. Keskkooliks ja kui ma nelja aasta pärast ülikoolist sinna tagasi õpetama läksin, oli ta vahepeal saanud Saaremaa Ühisgümnaasiumi nime. Aga olgem ausad, need kaks apsakat mind ei heidutanud ja ma ootan suure rõõmuga avamerekalurite seikluste jätku ja loen "Avamere" sarja edasi kindlasti mitte ainult sellepärast, et Uustulnd on oma saare mees. 

Emil Tode "Piiririik"

Siin siis minu isiklikust lugemisnimekirjast raamat, mis on seal figureerinud juba vist aastaid, aga kogu oma Õnnepalu-armastuse juures pole ma varem selleni jõudnud. 

Aasta siis oli 1993 ja 31-aastane Õnnepalu on Pariisis. Rahvusvaheline stipendium on ta "Ida-Euroopa kultuurilise integreerimise raames" toonud pärastsõjaaegset prantsuse luulet lugema, tõlkima ja muudel viisidel integreeruma. Nagu ta ise ütleb: "Ma olen seda tööd ikka teinud ka, istunud raamatukogus ja integreerunud." Aga no olgem ausad, aastal 1993 Ida-Euroopast Pariisi tulnud noorel mehel on muudki integreerumist kui Beaubourgis lakke vahtida ja siis see minategelane (kes võib, aga ei pruugi ilmtingimata olla kirjanik ise, kes küll suuremalt jaolt ainult endast kirjutanud ongi) integreerub nii Franzi kui Angeloga (kuigi kinnitatud integreerumine vist vähemalt raamatu järgi vaid Franziga) ja kõige selle pärast on seda nimetatud eesti kirjanduse esimeseks geiromaaniks. 

Minu enda jaoks jääb "Piiririigist" kõlama üks suur identiteedikriis, kuigi mulle võib muidugi vastu vaielda. Kuidagi pidetu ja ärevil on kogu see tekst ja põhiline toon on ikkagi vähemalt minusuguse sinisilmse päikeselapse jaoks negativistlik. 

Jah, ta kirjutab juba siin ilusasti, kirjeldused on detailirohked nagu ikka ja loodusest suudab ta tõesti juba nüüd lüüriliselt ja armastusega kirjutada. Mis puudutab aga inimesi, siis on asi juba keerulisem. Tegelikult, olgem ausad, me vaatasime muidugi kõik üheksakümendate alguses lääne poole läbi wow-prillide, nähes lääneeurooplasi kuidagi "änamate inimestena" (kunagise kolleegi väljend). Sellevõrra leebemalt võib siis ju suhtuda minategelasse, kes idaeurooplasi mainib lausa piinlikkusega, sest dress ja toss Pariisi vaateakende ees ei saa ju muud olla kui piinlik. "Kõige vähem tahan ma sarnaneda nende idaeurooplastega, keda ma siin näen ja kes on endale Saint-Micheli bulvarilt mingid jubedused selga ostnud ja patseerivad nendega ringi, nagu seitsmendas taevas! Isegi kui nad saaksid kätte mõne araabia naftaprintsi või vana rikka vene emigrandist juudimuti, kes nad pealaest jalatallani Versace või Rabanne'i juures riidesse paneksid, ikkagi tunneksin ma nad ära, sest nad ei oskaks neid riideid kanda, miski reedaks neid, igavesti! Nagu mindki."  Keeruline, kui ei ole võimalik oma nahas elada, aga teine ka selga ei mahu... 

Aga Franzi kirjeldades ütleb ta ühel hetkel ometi: "... ja ma pidin imestusega teada saama, et üks eurooplane, üks neist täiuslikest vaimudest, kes siin mu ümber hõljuvad, polegi muud kui harilik vilets elusolend. Ja et kord pole ta enam sedagi: kord on ta vaid natuke trükimusta hommikulehes, mis õhtuks prügikasti visatakse." Vot sulle siis pirukat ja "änamat inimest". Järjekordne kriis! 

Siinkohal võiks veel rääkida sellest, kuidas aina kordub ebakindlus ja kahtlus, kas see või teine asi oli ikka päris või oli see unenägu või kujutelm. Ja sellest, kuidas lapsepõlv oli ja ei olnud ka tore ja vanaema samamoodi. Nii või teisiti tuletas see mulle meelde "Valede kataloogi", mis pärast minu esimesi Õnnepalu-kogemusi tundus ehmatavalt viril ja kogu maailmaga rahulolematu.  

Seepärast ütleksin ma kokkuvõtteks, et ma olen selle lünga oma üldhariduses nüüd täitnud ja "Piiririigi" ära lugenud, aga kindlasti eelistan ma hilisemat Õnnepalu, kelle "Pariis" (25 aastat pärast "Piiririiki") räägib juba sellestsamast ilusast Pariisist, mida mina tunnen, kelle "Aakrist" ja "Lõpmatusest" kostub lõputut puude- ja merekohinat, kelle "Paradiisis" laulavad linnud ja kelle kirjades Jaan Kaplinskiga on küpsust ja südamerahu. 

Ja mis puudutab seda, kas see minategelane nüüd oli või ei olnud kirjanik ise, siis ma iseenda südamerahu pärast loodan, et Õnnepalu ikkagi ei ole kellelegi tervet pudelit südametilku kokteili sisse pannud. 😇😇😇