Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium"

Järjekordne kauaoodatud teos! Sest kes juba kord Melchiori küüsi on langenud, selle langemine on olnud suur ja pauguga. Ega sealt enam välja ei saa.

Ütlen kohe ära ka selle, et üks minu lemmikosa selles raamatus oli lõpp, mis andis kindla vihje, et ega see nüüd viimane osa selles sarjas küll ei olnud. Ja miks peakski Hargla pistma potti hane, mis ilmselgelt kuldmune haub?

Ma teen siinkohal suure kummarduse autorile ka selle eest, et nagu ma ikka ütlen, ega tavainimene ajalugu ei hooma, kui ta sellest juturaamatust ei loe. Me oleme ju kõik koolis keskaega õppinud, oleme ka rääkinud keskaegsest Tallinnast ja talupoegade elust ja linnainimeste elust tol ajal, aga üks asi on kuiv fakt, sootuks teine terve raamat, mis põimib nii palju erinevaid detaile kokku, alates kõneviisist ja lõpetades toiduga.

Sisust väga kirjutada ei tahagi, krimka ikkagi. Küll aga võib vist rahulikult öelda, et noore Melchiori lugu läheb edasi ja seekord saab ta (ja saab lugeja ka lõpuks) teada, kuidas see nn Wakenstede needus alguse sai. Siiski on see pigem marginaalne temaatika, põhiaur läheb Tallinnas lahti rulluvale krimiloole.

Järjest enam hakkab mulle tunduma, et kuigi tegevus ja temaatika on teised, kirjutab Hargla sama klassikalist krimi nagu näiteks Christie. Kõik tunnusjooned on olemas: tegelasi ei ole liiga palju. Ilmne kahtlusalune ei olegi kurjam. Kirjanik jätab siia-sinna mingeid vihjeid, millele mõtled peale lahenduse selgumist, et näed, oleks ju võinud ise ka aru saada. Lõpplahendus selgub, nagu Poirot' lugudes, kui kahtlusalused kokku kogutakse ja Melchior loo ära jutustab. Ja jälle on lugeja läinud haneks ja üldse mitte õiget inimest kahtlustanud. Ühesõnaga, klassika!

Tahan ka selle raamatu puhul kiita kaanekujundust, mille autor on Pavel Kardis. Väga äge pilt!

Harglale nobedat sulge. Rahvas ju ikkagi ootab!

Margaret Atwood "The Testaments"

Vot seda raamatut olin ma oodanud juba pea aasta. Siis ta tuli ja ma alustasin seda suure hurraaga ja siis jäi ta pooleli, sama õnnetult ootama nagu Õnnepalu. Aga nüüd, kui aega sain, lugesin ta suure lurpsatusena läbi.

Siin kirjutasin esimesest osast pealkirjaga "Teenijanna lugu" ehk "The Handmaid's Tale":
https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2017/10/margaret-atwood-handmaids-tale.html

Kes "Teenijanna lugu" lugenud või seriaali vaadanud on, see teab, et raamatu tegevus toimub nn Gileadi Vabariigis, kus valitseb ultrareligioosne riigikord, aga nagu igas totalitaarses riigis, on ka seal kulisside taga ladvikul hoopis teistsugune elu kui see, mida lihtrahvas näeb. Ja nagu iga totalitaarne riik, mõraneb ka see. Ikka tipust.

Raamatus jutustavad lugu paralleelselt kolm asjaosalist. Läheb aega, enne kui lugeja aru saab, kes täpsemalt need jutustajad on, aga nagu Atwoodi puhul ikka, on see taotluslik. Ta poetab teri justkui Hansuke metsas ja veab lugejat mööda seda rada omatahtsi edasi. Ikka sügavamale metsa, kuni lõpplahenduseni välja. Mina muidugi tatsan kuulekalt igale poole, kuhu Atwood mind vedada tahab.

Tegevuse poolest ei saaks öelda, et see mingi hull kanonaad oleks, aga Atwood kirjutab ridade vahele umbes sama palju kui trükimustaga välja. Ridade sees on tegevus, ridade vahel pinge. Kogu see asi on taas kord nii vastikult realistlik, et ma ütlen taas - poliitikud peaksid seda lugema kohustuslikus korras, et näha, KUHU võivad asjad välja viia. Utoopilist pole seal ju mitte midagi, kahjuks. Ja tegelikult on ju praegugi maailmas riike, kus asjad ühel või teisel moel küll võivad temaatika poolest varieeruda, aga totalitarism jääb totalitarismiks.

Atwood kirjutas "Testamendid" vastusena lugejate küsimustele, mis neil "Teenijanna lugu" lugedes tekkinud olid. Paljuski said ka minu küsimused vastused, kuigi kerge romantilise pintslitõmbena jäävad mõned asjad ka naaaatukene lahti ja lugeja fantaasia hooleks. Aga seda, kuidas Gileadi Vabariigi lõpp algas, saame teada küll.

Mis seal ikka. Tuli jälle 5/5 ära Goodreadsis.

Ja te lihtsalt vaadake seda kaanekujundust!

Tõnu Õnnepalu "Aaker"

Võlg on võõra oma ja tänasida blogisida ära viska järgmise aasta varna jne.

On olnud pikk lugemis- ja kirjutamispaus. Seda lihtlabaselt selle tõttu, et tööd on jube palju. Aga koos koolivaheajaga võtsin ka töös korraliku pausi ja lõpetasin ära need kaks raamatut, mis mul juba septembrikuust pooleli olid, üks parem kui teine - lausa häbiasi pooleli hoida selliseid. Ja lugesin inertsist veel mõne otsa ka.

Kuid alustagem otsast. Võlg ja pooleliolnud raamat number üks - minu üks Eesti lemmikkirjanikke, Tõnu Õnnepalu. Seda oma mujal-kodus-triloogia teise raamatuga "Aaker".

Õnnepalu pendeldab oma raamatutega kuidagi edasi-tagasi erinevate meeleolude vahel. Näiteks "Pariis" oli otsast lõpuni üks helge teos (kuigi võib-olla ma nägin seal ka seda, mida tahtsin, ja panin iseenda Pariisi Õnnepalu oma külge). "Valede kataloog" on suhteliselt depressiivne, samade kaante vahel aga "Inglise aed" jälle positiivsem ja elujaatavam. "Aaker" on üldise tonaalsuse poolest selline rahulik ja mõtisklev, nagu Õnnepalu tavaliselt seda ju ongi, aga kui väga ta ka ei püüa asju neutraalselt vaadelda, kerge sarkasm kumab ikkagi läbi.

"Aakri" tegevus toimub, nagu ühelegi kirjandussõbrale vist teadmata pole, Kanada metsade vahel Koprajärve ääres endises väliseestlaste skaudilaagris. Seal ta vaikselt nokib ning mõtleb elu ja looduse üle. Kuid ega ta ei saa üle ega ümber väliseestlastest, kes on üks omaette rahvus üleüldse - nad elavad välismaal, üritades elu eest Eesti asja ajada. Ja vähe sellest - nad on omast arust õigemad eestlased, kui need, kes õigel ajal ära ei tulnud ja jäid valesid ülemusi toetama ja nendele alluma ja üleüldse on ilmselt ise ka punased ja põhimõttelagedad. Sama on skautlusega, mis püüdis ka omal kombel eestlust au sees hoida, aga ilmselt ei olnud see ka eriti tulemuslik soovunelm. Õnnepalu takseerib neid ponnistusi kodueestlase seisukohast ja kui palju ta ka ridade vahel kõige selle üle pisut ei muigaks, on tal ometigi hea meel, et saab ise Eesti 100 ajal kodu-Eestist eemal olla ja kogu seda tralli mitte kaasa teha.

Üldse jääb tema raamatutest mulje, et Õnnepalu on kuidagi rahvuseülene. Pole vahet, mis rahvusest ta parasjagu ise juhtub olema, tema raamatud on üldinimlikud vaatlused elule. Eks omamoodi kosmpoliitsust näitab ju seegi, et ta on järjest Inglismaal, Pariisis, Kanadas. Ja jõuab siis taas Eestisse välja, aga sellest juba järgmise raamatu korral.

"Aakrit" lugedes tulid mulle meelde minu enda Kanadas elavad sugulased. Kui ma olin veel üsna noor koolilaps, anti vanatädile luba hakata sugulastel külas käima. Siis olid kaheksakümnendad. Mingil hetkel lubati teda juba ka muidu täiesti kinnisesse Muhusse, ja siis hakkasid toimuma ka sugulaste kokkusaamised tema vastuvõtuks. Ma ei kujuta ette, mis tunnetega sinna läksid meie emad-isad-vanaemad-vanaisad, aga üldiselt polnud ju vanatädi keegi eriti näinud ja eelkõige oli huvitav, mis välismaa nänni ta toob. Sest ta tõi.

Alles nüüd, täiskasvanuna, kui vanatädi tütar taas Eestis käimas oli ja me saime temaga pisut rohkem juttu ajada, hakkasin ma nende elu hoopis teises valguses nägema ja mõistsin, et tegelikult oli meil ikkagi paljuski kergem kui neil seal. Mina ei kujutaks näteks ettegi, kuidas oleks kasvada absoluutselt ühegi sugulaseta peale ema ja isa (kusjuures vanatädi mees suri ka üpris noorelt), ilma perekonna toeta. Millised identiteediprobleemid võivad tekkida, kui sa sünnidki juba Kanadas, aga perekonda, kes nagu ei kuulukski päris täielikult sellesse ühiskonda? Nii et natuke ma ikkagi sellest ponnistan-mis-ma-ponnistan-aga-olen-eestlane põlvkonnast saan aru ka. Aga tõsi ta on, et väliseestlased on hääbuv nähtus, sest need, kes lähevad praegu kuhugi mujale elama, on hoopis teise suhtumisega. Kui nad eestlust tähtsaks peavadki, siis mitte nii, oma elu hinnaga, veremaitse suus.

Muuhulgas kohtub lugeja raamatut lugedes ka vöötoravate, kobraste ja koolibridega. :)

Ja pakibki kirjanikuhärra kohvrid, et sõita tagasi. Lõpmatusse. Aga sellest juba siis, kui ma poolelioleva kolmanda triloogiaraamatu läbi saan.

Pildi pätsasin sedakorda Rahva Raamatu lehelt, kuna lubasin tädil enda eksemplariga Tartusse rännata.

Andres Karu "Teekond tippu. Minu esimesed 51"

Murran oma pigem pika kirjutamispausi lennuvend Karu mägederaamatuga. Andrese puhul on tegemist kindlasti kohe mingi mägikaruliigiga, sest kui teda pikka aega lameda maa peal pidada, tekib temas motoorne rahutus ja motoorika on tal kindlasti vertikaalne. Siis tuleb ta vahepeal korraks kuhugi lodima lasta, et ärevus taas hajuks ja ta suudaks jälle olla rahulik karuisa. Praegugi kondavad nad Alen Vezikoga kusagil Poolas Rysy otsas.

Teen kohe reklaami ka - Karu on pulmaisa ja õhtujuht. Kui tahate, et kõik sujuks läbimõeldult ja eelkõige lõbusalt, siis on Karu teie valik. Esiteks on teile garanteeritud suurepärane üritus ja teiseks saab Karu mägedesse.

Muide, Karu on ka rekordiomanik. Esimese eestlasena saavutas ta selle, et ronis kõigi Euroopa riikide kõrgeimate tippude otsa. Nüüd tiksub vaikselt ülejäänud maailma teha.

Aga räägime raamatust ka. Ma olin enne Karu blogi aeg-ajalt lugenud ja seetõttu ei kahelnud ma hetkegi tema raamatu loetavuses. Ei pidanud pettuma. Mõtlesin pidevalt sellele, kuidas ikka räägitakse, et raamatute lugemine lubab sul elada erinevaid elusid ja kogeda asju, mida sa tegelikult oma elus eales ei kogeks. Ja vot just selline see raamat oli - sukeldusin Karu maailma ja lugesin raugematu põnevusega. Mäed on ju ometi ilusad, müstilised ja paraku enamusele meile siiski kauged.

Karu tutvustab meile mägesid mitmest kandist. Tutvustab ohte (kivirahe alla jäämine ja tegelikult puhta õnneasjana sellest eluga ja isegi ilma luumurdudeta välja tulemine Venemaal), aga ka põhjusi, miks ta hoolimata ohtudest ikka ja jälle ronib (soovitan Guatemala tippu näitena lugeda). Ja mägedele lisaks kogeb ta ju lõputul hulgal erinevaid kultuure, kohtub erinevate inimestega (lugege näiteks Moldovat), suhtleb ametnikega (millest ta võib välja tulla puhtalt, aga sageli siiski ka mingisuguste rahaliste kadudega). Seda kõike teeb Karu raugematult voogava elegantsi ja saarlasliku muhedusega. Sest selline see meie Karu juba on - eelkõige muhe. Kuid hoolimata selles mänglevast kergusest ja valdavast lõbususest on ridade vahelt siiski selgelt näha, et tegemist on tegelikult väga professionaalse ronijaga, kes tänaseks on ka aastaid juba grupijuhina tegutsenud.


"Ja siis tuli motikamees meie manu ja teatas, et tema käte tulebki maksta mäemaks 50 dollarit näost. Me küsisime, et mille eest? Moslem vastas, et nad hoiavad mäge puhtana ja vaatavad üldse, et kõik korras oleks. Meie vastasime, et tegelikult oli alt tulles teeäär igasugust sodi täis ning meie arust ei tee nad selle raha eest eriti midagi. Moslem arvas, et muud varianti ei ole, kui maksta. Meie ütlesime, et meile see mõte ei meeldi, sest ei vaja neilt mingeid teenuseid ega midagi. Moslem sai juba veidi pahaseks ning ütles, et muidugi võib ta ka politsei kutsuda ning siis ei saagi mäele. Meie ütlesime, et tahaksime väga maksta. Moslem oli nõus nii 50 dollariga kui ka 500 000 riaaliga. Maksime."  (Iraan, lk 265)

"Tagastasime laenutajatele oma kassid ja meie Airiga ka saapad ning saime tagasi all oodanud varustuse. Siis kohtusime Brahimiga ja ta pakkus, et võtab meid 40 dirhami eest per nägu oma katuse alla. Liikusime tema veidi eemal asuva maja suunas ja kõik läks ilusti hetkeni, kui meile jooksis järele noormees pizzeriast, võttis Brahimil käest kinni ja rääkis midagi suurte kurbade silmadega. Tõlgituna selgus, et naised olid nende juures duši all käinud, kuid kaks neist ei olnud selle teenuse eest tasunud. Naised väitsid aga, et neist keegi ei olnud selle eest tasunud ja nii oli noormees sunnitud vastu võtma kaks korda rohkem raha, kui tal plaanis oli." (Maroko, lk 348-349)

"Ööbimiseks sobiva väikese luitelohu leidsime neli tundi peale linnast lahkumist. Tegime süüa ja käisime ujumas ning siis vaatasime kaameleid. Sest Tavalised Maroko Rannikukaamelid on sellised, et veidi enne päikeseloojangut kogunevad nad ookeani kaldale mõne düünikese tippu ning lasevad kõhud vastu liiva. Siis pööravad ainitised pilgud päikesele ja saadavad selle pilguga ookeani sisse. Ning lahkuvad kümme minutit hiljem sisemaa suunas. Sellised romantikud." (Maroko, lk 359)

Kuvar otsustas ka täna Karu poolt ja temaatiline olla, nagu näete.

Tim Heath "The Song Birds"

Augusti lõpus Pärnus seminaril jagas Tim Heath autogramme. Ostsin kaks raamatut - mitte küll autogrammi pärast, aga mind intrigeeris just see raamat. Mind tõesti huvitas, kuidas üks küll Eestis resideeruv, kuid siiski välismaalane suudab Eestist raamatu kirjutada, kuna just hiljuti avaldati üks raamat, mille kirjutas, kui ma ei eksi, siis austraallane. Seal sõitsid eestlased koerarakenditega ringi ja muud toredat. Kuid Heath ise rõhutas korduvalt meiega vesteldes, et tema eestlastest sõbrad on seda lugenud ja öelnud, et mis Eestit puudutab, on autentne. No seda enam ma tahtsin seda ilu kaeda.

Ma ei ole raamatut lõpetades väga sageli totaalses segaduses. Aga sellega küll olin. Ma ei suuda absoluutselt määratleda, kas see mulle meeldis ja kas üldse saab sellist raamatut kirjutada - aga no ta ju kirjutas, eks.

Lühidalt sisust - 2019. aasta (pane tähele, NII uus raamat!) laulupeol plahvatab mingisugune pommilaadne toode, mis paiskab neli inimest tagasi Eesti minevikku. Kõige esimene neist avastab end saja aasta tagusest Tallinnast. Ja siis hakkavad riburada pidi erinevatel kümnenditel ilmuma ka teised. Lõpuks jõuab sündmustik 2019. aastasse tagasi ja kui nüüd keegi peaks tahtma seda raamatut ise lugeda, siis ma rohkem igaks juhuks täpsemalt sündmustest ja lõpplahendusest ei räägi.

Ma tegelikult mõistan, miks Tim Heath seda raamatut kirjutada tahtis - see on omalaadne pilguheit Eesti ajalukku, kuna käib läbi kõik olulisemad kümnendid. Ilmselt on selle raamatu mõte läbi n-ö päris inimeste silmade näidata eriti just igasugu mitte-eestlastele, kuidas asjad tegelikult käisid. Ma usun, et sellest perspektiivist võib üritust õnnestunuks lugeda.

Küll aga olen ma siiski pisut nõutu. Ma arvan, et välismaalasel ongi ehk võimatu kirjutada Eesti ajaloost sellist ilukirjanduslikku raamatut, mis meile tunduks üdini autentne. Kindlasti on see tubli sooritus, aga midagi jääb ikka kriipima. Teiseks tundus mulle, et Heath võttis ette lihtsalt liiga suure suutäie. Sada aastat ajalugu ühte raamatusse kirja panna, just üksikinimese silme läbi, nõuab kas mitut köidet või ühele perioodile keskendumist. Minu jaoks jäi see puudulikuks just selles vallas - autor keskendub päris toredasti näiteks metsavendade perioodile, aga siis lihtsalt lendab mingitest teistest aastatest niimoodi üle, et lõppkokkuvõttes jääb loost kokkuklopsitud mulje. Traagelniidid on igal pool näha, kui vaja oleks superliimi.

See, kuidas põhiideele vaadata, on küll täiesti omaette küsimus. Ajas rändamine on selline asi, mis ei tundu mulle isegi ulmekates usutav, saati siis ajaloolises põnevikus. Pigem selline, ma ei tea - umbluu. Aga ma olen täiesti kindel, et on palju potentsiaalseid lugejaid, keda see üldse ei häiriks.

Nii et lõppkokkuvõttes tahaksin ma autorile õlale patsutada ja teda tema pingutuse eest kiita. Tubli üritus. Välismaalastele, kellele meeldivad väikese kiiksuga ulmekad ja ajalugu, ilmselt väga meeldib.

Luca D'Andrea "Kurja loomus"

Ma tavaliselt ikka tean, kui mõne kirjastuse poolt eelkoopia hõngu tunda on, aga seekord tegi Varrak ikka totaalse üllatuse. Aimugi polnud, et neil selline raamat ilmumas on. Kusagil loosis ma ei osalenud. Kusagil ei öelnud, et palun mulle ka (aga oleksin öelnud, kui oleks reklaam olnud!). Ja äkki ühel ilusal päeval saabus selline müstiline pakiteade. Suur-suur tänu Varrakule!

Eelkoopiaga saabub blogijana teatav vastutus. Kui raamat ilmub septembri keskel, siis ilmselt oleks hea, kui reklaam juba ette tilkuma hakkaks. Ja mina soovitan seda raamatut küll väga.

Esiteks oli see eelkoopia kohta väga korraliku keelega - ilmselt juba toimetaja käe alt läbi käinud (või siis oli lihtsalt suurepärane tõlkija). Võib-olla tasuks ka näiteks Heliosel selle peale mõelda, et raamatut enne eelkoopiate väljasaatmist toimetajale näidata. Absoluutselt ei olnud nn "valmis raamatuga" mingit vahet.

Raamat on tõlgitud itaalia keelest ja tegevus toimub Põhja-Itaalias, väikeses mägikülas, kus on tugevad Saksa mõjud. Seal on krimiloo lahti rullumiseks suurepärased tingimused - ohtlik loodus, saksa-itaalia mitte väga hästi seguneda tahtnud rahvused, võõraid mitte omaks võttev külamentaliteet jne.

Ameeriklasest filmistsenarist saabub oma režissööriga külakesse tegema dokumentaalfilmi mägede vabatahtlikust päästeteenistusest (tema abikaasa on siit pärit). Alustuseks selgub, et filmimine polegi nii ohutu, kui näib. Ja teiseks avastab Salinger, et ta ei suuda kuidagi lahti lasta mägedes juba aastakümneid tagasi toimunud mõrvamüsteeriumist, kuni ta seda ei lahenda. Ja nagu selliste kinnisideede puhul ikka, hakkab kannatama ka perekond (naine ja väike tütar), kuigi õnneks mitte nii psüühilise painega nagu sageli sarnastes raamatutes ja filmides-sarjades.

"Kurja loomus" on üks neist põnevikest, millest saaks ka ilma krimiloota päris korraliku romaani - juba enne mainisin, et küla pakub raamatuks ainest ilma mõrvadetagi. Lugesin mõnuga, huviga, natuke raske oli raamatut vajadusel käest panna. Ainult lõpus tundsin, et see action, mis kulminatsiooni ajal toimus, oli minu jaoks natuke liiga üle võlli. Seal oli kõike natuke liiga palju, nii et see ei tundunud enam nii usutav kui kogu ülejäänud raamat. Aga kui see mööda sai, siis päris lõpp oli jälle juba täitsa hea.

Nii et kui need mõned leheküljed välja arvata, siis ma kohe kindlasti loeksin sama raamatu järge või sama autori raamatuid. Järjekordne hea leid Varraku poolt, kindlasti soovitan!

Tõnu Õnnepalu "Valede kataloog. Inglise aed"

Minu teine Õnnepalu. Ja selle poolest eriline, et see on esimene raamat, kuhu ma vajutasin oma imeilusa, Raamatukupja poolt kingitud ex librise. Olgu ta tuhandeks tänatud, sest ma pole siiani veel selle kingituse läbimõeldusest ja imeilusast kujundusest päriselt toibunud.

Pean ütlema, et need kaks erinevat raamatut siin ühtede kaante vahel on nagu siga ja kägu, pardon my French. Stiililt muidugi mõlemad nagu Õnnepalu olema peab - mõtisklevad, kiirustamata, aeg-ajalt üllatava mõttekäiguga, nagu headele kirjanikele omane. Aga kui "Inglise aed" meenutas paljuski "Pariisi", siis "Valede kataloog" on täiesti teise tonaalsusega. Õnnepalu kirjutab seda varakevadel, just enne Inglismaale minekut. Ta seab oma aeda istutamiseks ja suveks valmis, kuid mingil põhjusel on raamat depressiivse loomuga. Kõigest, mida ta kirjeldab, õhkub negatiivsust, lausa käegalöömist. Millelgi poleks nagu mõtet, kõik on kas vale või lihtsalt näiline.

Mingil hetkel mõtlesin, et see on nagu John Lennoni "Imagine" romaani vormis. Imagine there is nothing. Tundub, et Õnnepalul on kokkuvõtvalt kõigest suhteliselt suva. Ja ühtlasi otsustab ta ka ära selle, et kõik ümberringi elavad inimesed on nii naiivsed, et nad ei saa lihtsalt aru. Ainult tema saab. Selline natuke benevolentselt üleolev hoiak.

"Inglise aed" kõneleb kolmest nädalast, mil Õnnepalu tutvuste kaudu Inglismaal ühes väiksemat sorti lossiaias veedab ja omanike heaks tööd rühmab. Loss ja aed kuuluvad prantslastest miljonäridele. Seal tundub juba paremini minevat. Raamat on helgem, Inglismaa oma veidrustega on siiski pigem võluv, aed on avar ja sisendab rahu. Õnnepalu saab tamme vastu toetudes rahus lugeda ja mõelda, et tema kui lugeja on kaduv nähtus.

Marksismist ja kapitalismist loeme ka. Südamest.

Leidsin ka ühe suure sarnasuse enda ja Õnnepalu vahel: "Minu nõuanne reisijale: kui sul on võõras linnas vähe aega, päev või ka nädal, siis ära käi ringi. Kui see on tõesti vaid üks päev, siis veeda see ühes kvartalis. Kui on mõned tunnid, siis ühes kohvikus, ühes pargis. Kui sa juhtud nägema mõnda vaatamisväärsust, mõnd Big Beni, siis on see väike boonus. Aga kui sa näed ainult vaatamisväärsusi, pole sa midagi näinud. Nad on tõesti just sellised, nagu piltide peal, nagu internetis." (lk 301)

Täpselt nii arvan ka mina. Mulle väga meeldib reisida, aga see turistiamokk ei paku mulle absoluutselt mitte mingit pinget. Ma tahan vaadata, näha, seda kohta osmoosi kaudu rakkudesse lasta, aga mitte kapata, kõike vaadata ja mitte midagi näha. Aitäh.

Autor ei vea lugejat ka alt - ta tõesti räägib, missugune on üks korralik Inglise aed.

"William Kent ja teised Inglise maastikupargi leiutajad lihtsalt nägid seda maastikku sellisena, nagu see oli, ja võtsid ja näitasid seda. Väikeste nippidega. Kuskilt avada vaade, kuhugi istutada puid. Kuhugi ehitada sammastega "tempel", mis kaugelt püüab pilku, kutsub enda juurde jalutama, aga koha peale jõudes selgub, et tsealt avaneb kaunis vaade jõele." (lk 348)

Raamatu lõpuks tõdeb Õnnepalu, et kirjaniku ja aedniku elud on paljuski sarnased. Aednikule pakub palju rohkem pinget suvine töö, põnevus, kas midagi kasvab. Aga saaki on tüütu koristada.

Tõmmake teie siinkohal ise paralleelid aedniku ja tema saagi ning kirjaniku ja tema teose valmimise vahele.

Aga... Kas siis meeldis ikka või ei meeldinud?

Lepime siis kokku, et kui ma ka inimesega alati nõus pole (nagu "Valede kataloogis" nii mõneski kohas), ei tähenda see, et ta kirjanikuna mulle ei meeldiks. Raudselt sigineb mulle raamaturiiulisse mõni Õnnepalu veel.

Anton Hansen Tammsaare "Tõde ja õigus" I-II

Suurfilmi kohta võib ju öelda ühte kui teist, seda võib taevani kiita ja teised jälle saavad kritiseerida, aga kirjastused vuhivad pärast filmi aina uustrükke teha ja "Tõde ja õigust" on saada juba ma ei tea mitmes väljaandes. Ja kas pole see siis saavutus - inimesed loevad! Loevad klassikat.

Otsustasin juubeliväljaande kasuks. Ilus on. :) Ja nüüd tuleb välja, et teist köidet pole ka enam kusagilt saada. Kordustrükk on ka otsas. Kirjastuse enda veebipoes õnneks siiski on. Kui nüüd vaid Tammsaare ise teaks, mis menu teda tabanud on... 

Juubeliväljaande eessõna selgitab, et tekst on originaal, tagasi pandi mõned sõnad, mis vahepeal olid ära "uuendatud". Ma muidugi ei tea, mis sõnad vahepealsetes väljaannetes olid või ei olnud, aga mulle hirmsasti meeldisid alljärgnevad sõnad, kõik siinkohas esimesest osast: (kokku oli tulnud) noorimehi, sõrmenükid, sülipäts (maadlus), porojomm ja ängeldamine (Tema on omad päevad siin Vargamäel ängeldanud, aga paljuke on ta jõudnud korda saata?). 

Esimesest osast ei tahakski nagu palju rääkida, kuna enamus mäletab sisu kas koolist või filmist. Siiani on rahvas lõhestunud küsimuses, kuidas Andres ja Pearu peaksid positiivseks või negatiivseks tegelaseks jagunema. Kas oli Andres aus töömees ja Pearu lihtsalt prassija? Või oskas Pearu elu nautida ja Andres tappis tööga oma naisi ja lapsi (Krõõda üsna otseses mõtteski)? Andke mulle andeks, aga mina ei elaks ausalt kummagagi.  

Andresest on inimlikus mõttes kahju, sest tema tegi ju tööd ja nägi vaeva, aga näed, lapsed teatasid riburada pidi, et mingit armastust pole ikkagi tulnud ja nemad Vargamäele ennast tapma ei jää. Eks see on tänapäevalgi sageli sama - on ju küllalt neid vanemaid, kes ehitavad midagi terve eluaja, et lapsed seda edasi viiks, aga siis selgub, et nad ei tahagi... Kas ei peaks me siis vanematena kogu aeg elama teadmises, et lapsed ei ole meie omand ja peavadki looma oma unistused? 

II osas läheb Indrek Tartusse Mauruse kooli. Seal käib palju erinevate rahvuste esindajaid, aga tundub, nagu peaks Maurus neid seal eelkõige sellepärast, et nad maksaksid kooli ülalpidamiseks piisavalt raha. Mauruse ülim eesmärk on anda eestlastele kooliharidust, kuigi saksa keele õpetaja teatab Indrekule, et Indrek elab võõral maal - "Saksamaal, mis asub Venemaal". Kuid pole ju Mauruski kogu oma eestlaste harimisega mingi ingel, sest ei lähe kaua, kui sirgjoonelise Andrese poeg Indrek hakkab koolis vajadusel valetama ja vassima ning ütleb Mauruse küsimusele vastuseks, et just direktor ise on teda valetama õpetanud. Huvitav, mida kostaks selle peale Andres, kui ta teaks Indreku uutest koolis omandatud oskustest?

Tammsaare on meister selle peale, et ta võtab mingi tähtsusetu väikese asja ja teeb sellest suure sümboli. Näiteks tassikõrvad - lehekülgede kaupa keerleb kõik ümber tassikõrvade, kuni see kasvab ja kasvab ja saab lõpuks Indreku ja Ramilda-Miralda omavaheliste tundmuste sümboliks. Vähemasti Indreku poolt, kes pakib kõrvad peitu, et ainult tema ise teaks, kus nad on. Samamoodi salajas, nagu mõte tema enda tunnetest Ramilda vastu, mis tunduvad ju lausa keelatud või on need siis vähemalt jultunult julge mõttekäik. 

Indrek paneb Tammsaare abiga suvalistest kuuldud asjadest kokku nagu mingisuguse ilmsi toimuva unenäo. Kui üks tark räägib koolis Nietzsche üliinimesest ja teine saurustest ja Darwinist, siis mingil hetkel jõuab Indreku aju kujutluspildini armastusest, mis on üliinimene, kes ratsutab sauruse seljas. Selline pikk ja kurviline jutukeerutamine tundub Tammsaarele väga omane olevat ja peab tunnistama, et lugejana lähed selle keerutusega rida-realt kaasa. 

Mind paelus väga ka Indreku koduskäik pärast esimest kooliaastat. Esiteks kohtub ta seal peale oma pere ka Pearuga ning tal hakkab piinlik, et Andrese sõrmed on tööst könksu jäänud ja nendega ei saa enam õieti midagi haarata, kui Pearu sõrmed ei ole ju sugugi könksus. 

Teiseks rääkis ta Hundipalu Tiiduga ja ausalt öeldes rabas see vestlus mind kõige rohkem oma keelekasutusega. Ma tõesti tahaksin Tammsaare käest küsida, kas see oli tal taotluslik, et esimeses osas räägib Tiit suhteliselt korralikku kirjakeelt, kuid Indreku koolivaheaja vestluses räägib ta väga tihedat murdekeelt. Oli see nüüd Tammsaarel kogemata või ongi Indreku jaoks kontrast juba aastaga nii suur - enne kooli tundus Tiit ikka haritud mees, aga nüüd näeb Indrek teda tavalise Kõrvenurga vanamehena, kes ei erine mingil moel Andresest ja Pearust? 

Ja muidugi Ramilda-Miralda-Diralma-jne. Ma tõesti tahan pärast tema viimase kirja lugemist uskuda, et tal olidki päriselt Indreku vastu sellised tunded, millest ta kirjutas. Tahes-tahtmata käis peast läbi küsimus, kas Maurus oleks nende kahe üksteiseleidmisega päri olnud, kui oleks läinud teisiti? Või kas oleks Ramildagi ilma surmaga silmitsi seismata ülepea julgenud tunnistada, et ta on lihtsast maapoisist nii võlutud? Kiri ise oli muidugi minu enda jaoks Tammsaare suurim saavutus nende kahe raamatu peale kokku. See oli nii ehe ja ilus, nagu polekski seda kirjutanud sama mees, kes pani sõnad suhu näiteks karusele Pearu Murakale. 

Eks me oleme ju kõik koolis õppinud, et Indrek tapab teises osas jumala. Ja mis siis juhtub vaese jalutu Tiinaga, kelles tapab Indrek üksiti ka usu enda tervenemisse. Ühesõnaga, see lõpp on ülepea nii keeruline ja vastuoluline nii lugeja kui Indreku enda jaoks, et seal ei saanudki Tammsaare kohe mitte kuidagi "Tõe ja õigusega" ühele poole saada. Kui muidu räägitakse, et romaani ülesehituses peaks pärast kulminatsiooni saabuma ka mingisugune rahunemine ja stabiilsus, siis II osa kulminatsioon saabubki minu jaoks alles päris viimastel lehekülgedel ja mingist rahunemisest ja lahendustest seal kohe kindlasti rääkida ei saa.

Ja ülepea on kogu see teine osa hoopiski traagilisem veel kui esimene. Mul oli peale mõningate knihviga naljakate kohtade väga raske sellest osast midagi tõeliselt positiivset leida. Võibolla Indrek ja Ramilda, aga see lõppes ka ju nii, nagu ta lõppes. Mauruse koolgi, kuigi heade ideaalidega, oli üks paras auk, kus tänapäeva mõistes kvaliteetsest haridusest rääkida ei saa. 

Sellised täiesti kaootilised mõtted tekkisid mul Tammsaaret lugedes. Kui ma nüüd üritaksin kõigest väest midagimoodi loetut üldistada, siis kindlasti on Tammsaare meie kohalik maavillane Shakespeare ning "Tõde ja õigus" on siiski Eesti kirjanduse tüvitekst. Ei olnud keeruline sellele Goodreadsis 5/5 panna, aga võrreldes Ishiguro ja Murakamiga jäi see pluss sealt viie tagant puudu. Eesti kirjanduses on Tammsaare kindlasti kordumatu nähtus ning omamoodi teerajaja. Kindlasti tahan ka ülejäänud osi lugeda ja naudin juba ette. 

Molière "Näidendid" ("Tartuffe", "Don Juan", "Misantroop")

Kui inimene tahab tark välja näha, on tal kaks võimalust - olla vait või viia ennast kurssi klassikutega.  Sealjuures ei sega üks teist. :D

Molière'i näidenditega pole ma väga palju otseselt kokku puutunud. Ei mäleta, et oleksin neid laval isiklikult rohkem näinud kui "Scapini kelmusi", mis oli lõbus küll.

Prantsuse kirjandus on mulle viimasel ajal hakanud huvi pakkuma ka sellepärast, et kui ma olin laps, oli mu vanematel üks tore peretuttav, kes oma naisega meie külas suvitamas käima hakkas, kuna külaskäigud meie perele olid neile osutunud meeldivaiks. Eks ma teadsin, et ta on tõlkija, aga ega meid kedagi nii hirmus väga ei huvitanud, misasja see Ott väga teeb peale selle, et käib meil saskut mängimas, popsutab piipu, milles Prantsusmaalt toodud tubakas (välismaalt!!!), joob Inglismaalt toodud kuninganna teed (jälle välismaalt!!!), segab kokteile ja käib meie saunalaval Vaba Euroopat ja Ameerika Häält kuulamas.

Alles nüüd olen pihta saanud, et Ott oli vägagi hinnatud frankofiil, kes tõlkis hulgaliselt klassikuid, sealhulgas "Väikese printsi" ja laste lemmiku "20 000 ljööd vee all". Küll tahaks nüüd temaga rääkida, aga paraku on ta juba manalamees.

Selles näidendiraamatus on tema tõlgitud "Don Juan", mis on ainus proosavormis näidend. Ülejäänud kaks on värssides ja nende tõlkija on August Sang. Raskekahurvägi, ühesõnaga. Ja kui on raskekahurvägi, siis on ka tulemus äärmiselt nauditav.

Molière oli muidugi krutskimees. Alustuseks ta tegi omaenese elus, mida tahtis. Ta oli küll lubanud isalt kuningliku tapetsiiri (sisuliselt sisustaja) ameti üle võtta, aga näidendid ja teater tõmbasid teda siiski rohkem kui korralik ja püsiv sissetulek ja nii see perepoeg ula peale läks. Kui ta hakkas juba mingil määral kuulsust saavutama, vahetaski ta oma originaalnime (Jean-Baptiste Poquelin) Molière'i vastu välja, et ta oma perele halba varju ei heidaks.

Kuigi rahva seas oli ta näidendite menu (mida ta ise oma trupiga lavastas ja ise neis mängis ka) suhteliselt ebastabiilne, siis tema õnneks meeldis ta Louis XIV-le, Päikesekuningale, kes õukonnas tema etendustel tantsijana kaasa tegi ja oli isegi Molière'i esimese poja ristiisa. Kahjuks poeg suri, pärastpoole sündinud tütar läks kloostrisse ja suri lasteta ning viimane poeg suri samuti vaid mõnepäevasena. Nii et Molière'il ei olegi paraku järeltulijaid.

Neist kolmest näidendist lõi kõige rohkem lokku muidugi "Tartuffe", mis naeruvääristab võltsvagadust. See ei meeldinud katoliiklikele klerikaalidele sugugi ja näidend keelati lihtsalt ära. Molière üritas seda isegi teise nime all pisut muudetuna mängida, aga ei läinud läbi. Pärast aastatepikkusi ponnistusi tuli "Tartuffe" siiski lavale tagasi.

"Don Juani" teame me kõik. Lugu ringles Prantsusmaal juba ammu ja näidendeidki oli. Molière'il oli näidendi kirjutamisega natukene kiire, sest "Tartuffe" oli maha võetud ja midagi oli vaja mängida. Sellepärast ehk ongi "Don Juan" proosavormis, sest see läks lihtsalt kiiremini. Prantsuse keelest tõlgitud pealkiri ("Dom Juan ou le festin de pierre") tähendab "Don Juani ehk kivist pidusööki", kuna ta seal tõesti näidendi lõpus ühe ellu ärganud kivikujuga einestab. Ott Ojamaa pakub välja ka võimaluse, et kui kirjutada Pierre suure tähega, saab sellest "Peetri pidusöök", aga minul tekkis sellega hoopis teine seos - kas ei võinud see nii-öelda kombelõtvust hukkamõistev kivikuju tähistada  ehk isegi Peetrust, kes on ka ju prantsuse keeles Pierre?

"Misantroopi" peetakse üheks Molière'i tihedaimaks teoseks, kuna see võtab üsna kenasti kokku tolleaegsed naeruväärsed (tagarääkimine, meelitamine, ebasiiras sõprus) ja ka hinnatumad aristokraatide loomujooned (otsekohesus, ausus, siirus).

Molière'i on nauditav lugeda. Nagu piiluks 17. sajandi inimeste tuppa ja vaataks pealt, mis toimub. Kirsiks tordil on Kaia Sisaski põhjalik järelsõna ja Ott Ojamaa poolt koostatud kronoloogia, mis andsid enam kui rahuldava ülevaate Molière'i ajastust, tolleaegsetest poliitilistest ja kirjanduslikest suundumustest ning sündmustest, mis teda ennast vahetult ümbritsesid.

Karin Fossum "Bad Intentions"

Endalegi üllatuseks avastasin, et see ei ole esimene Karin Fossumi raamat, mida ma lugenud olen. See on üks põhjus, miks ma ülepea seda blogi alustasin - nii lihtsalt lähevad loetud raamatud meelest, kui nad pole just mingid lugejat tõeliselt raputavad teosed.

Siin see esimene loetud raamat samalt autorilt:

https://mannilugemisblogi.blogspot.com/2018/09/karin-fossum-harriet-krohni-morvalugu.html

Muidugi, blogi üle lugedes tuli raamat kohe meelde. Tuli meelde ka see, miks see mulle meeldis. Ja tegelikult on ka "Bad Intentions" samalaadne raamat. Ma isegi ei oska seda korralikult klassifitseerida. Otseselt põnevik see pole. Raamat on psühholoogiline ja seal on see "mis siis ikkagi juhtus" komponent ka täiesti olemas, aga ka psühholoogilise põneviku jaoks kaldub see nii tugevasti psühholoogia poole. Küsid küll endalt kogu aeg, mis siis ikkagi juhtus, või pigem miks siis ikkagi juhtus, tegelikult oli raske ka pooleli jätta. Aga ikka ei paindu keel seda põnevikuks nimetamast.

Otsustasin, et Karin Fossumi nime ma nüüd küll enam ära ei unusta. Ma tean, et ta on päris palju kirjutanud ja et ta on ka päris populaarne kirjanik. Need kaks, mida mina olen lugenud, olid head, tihedad ja laetud raamatud. Hakkab lausa tekkima huvi, kui palju raamatuid suudab kirjanik toota, enne kui need devalveeruma hakkavad - või ei saagi ideed otsa? Küsimus pole ju ainult loos endas, vaid Fossumi puhul pigem põhjustes, motiivides, kogu taustas, mis paneb inimesi tegema asju, mida nad seal teevad.

"Bad Intentions" räägib loo kolmest lapsepõlvesõbrast, kelle tänapäev on palju mustem ja süngem kui nende sõpruskonna lapsepõlv. Fossum küsib keerulisi küsimusi - kas kaudne süü on samaväärne kui otsene süü? Kui sa otseselt kellegi vastu kätt ei tõsta, aga kaudselt oled vastutav, siis KUI vastutav sa ikkagi oled?

Kindlasti soovitan. Väga värskendav muude põnevike vahel.