Ma arvan, et see oli Varraku novembriraamat, kuigi mul on kuud vahel natuke sassis. Ja järgmine artikkel tuleb kindlasti nende detsembriraamatust. Ma olen äärmiselt tänulik, et mul on juba paar aastat olnud võimalus valida endale igas kuus üks veel ilmumata väljaanne, ja ma olen väga rõõmus, et see jätkub ka algaval aastal. Suur-suur aitäh Varrakule!
"Üleastumised" küll algab ja lõpeb 2015. aasta stseeniga, aga raamat ise räägib 1970. aastate Põhja-Iirimaast. Noor naine Cushla satub mitmeski mõttes kahe tule vahele. Ise küll katoliiklikust perest pärit, ei oleks tal oma kodupiirkonnas liiga palju probleeme, kuid üks tema õpilane elab "vales" linnajaos ja nii Davey kui tema perekonna jaoks on tervena koju jõudmine iga päev küsimärgi all ja vahel kahjuks saavad nendest küsimärkidest mingid muud märgid. Cushla parimad kavatsused ei kuku ka küll alati kõige paremini välja, aga üldiselt lähevad ta plaanid korda.
Teine probleem on keelatud armastus. Mida teha, kui armud lootusetult mehesse, kes "lööb vale jalaga" ja on pealekauba abielus? Siiski õnnestub neil oma salasuhtes õnne leida, kuni kõik läheb vastu taevast. Kuna tegemist on uue raamatuga ja paljudel on see veel lugemata, siis ma eriti spoilereid ette loopida ei soovi, aga raamatu lõpuosa on tõesti äärmiselt tihe. Seal juhtub palju, kusjuures mitte paremuse poole, sest sellises ühiskondlikus kliimas, kus rahulikust ja stabiilsest elust juttugi ei ole, poleks happy end isegi mitte realistlik.
Täna ei lõhke küll Põhja-Iirimaal igapäevaselt autopomme ja inimesi nende usu pärast vaeseomaks ei klobita, aga ma natuke vaatasin, kuidas seal praeguseks siis olukord ka on. Ütleme nii, et mitte liiga roosiline – kui 47% täiskasvanutest ja 37% noortest arvavad, et suhted on paranenud, ja seda nimetatakse suureks edasiminekuks, siis on igatahes päris pikalt veel minna. Pargid ja linnatänavad on nn avalikud kohad, kus kõik saavad võrdsetel alustel ringi liikuda. Enamik pooldaks koole, kus mõlemad usutunnistused on segatud. Aga poliitika käib ikka veel religiooni valiku järgi ja on ka majanduslikku ebavõrdust, katolike kahjuks. Nii et olukord on kokkuvõttes nii ja naa, aga noh, vähemalt saab rahus koju jalutada...
Kennedy stiili ma eriti hästi kirjeldada ei oska, eriti kuna tegemist on esimese tema teosega, mida ma lugenud olen, ja see on ka tõlkeraamat. Ma ei leidnud sealt eriti midagi tsiteerimisväärset, aga see ei ole selle raamatu puhul ka määrav. Teema on oluline ja aitab autsaideritel kindlasti seda perioodi paremini ja isiklikumalt mõista. Küll aga tahaksin ikkagi tõlget kiita. Olin just sõbrannal külas ja tema mainis, et jäi mõtlema ühe viimati loetud raamatu juures, et midagi on siin teisiti. Ja siis ta jõudis järeldusele, et tõlkes ei häirinud mitte midagi. :) Ja mina tahan ka öelda, et Kaisa Kaera tõlke juures ei häirinud tõesti mitte midagi. See on lihtsalt ilukirjanduslik fiktsioon, mis on kirja pandud peaaegu dokumentaalteksti lakoonilises stiilis.
Nii et taas kord võin ma ka oma selle aasta eelviimast raamatut südamerahuga soovitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar