Christina Wahldén "Sissepääs keelatud"

Politseiõdede sarja teine raamat, ühtlasi Varraku augustiraamat. Suur aitäh! Ja mul õnnestus ta ära lugeda nii värskena, et Goodreadsis pole veel isegi eestikeelset versiooni, pidin leppima rootsikeelse originaaliga. :) 

Küll need krimisarjad on ikka toredad. Ma olen lugenud, et Wahldén saab kriitikat ka, et pole nagu nii tihe või nii hea või mis iganes, aga mulle küll meeldis. See on just selline mõnus kerge sari, millega meenub mulle just Facebooki poolt meelde tuletatud Vladislav Koržetsi termin oma lemmiktegevuse kohta, milleks oli "lugelemine". Politseiõdede sari on just nimelt selline lugelemise jaoks mõeldud sari. 

Ikka veel on teine maailmasõda käimas, ikka veel tulevad Balti riikidest sõjapõgenikud, ikka veel on Lussanil oma rakuke, millesse kuuluvad ka politseiõed Rut ja Svea. Aga seekord on lugu palju spiooni- või partisanilõhnalisem ja vähem kriminaalne. Tegelikult tunduski see pigem põneviku kui kriminaalromaanina, kui päris aus olla. Sisse tulevad ka uued liinid, sest kuigi Lussani vend oli tõbras juba eelmises raamatus, on ta seekord veel Eriti Suur Tõbras, sest temas on tõstnud pead kunstikoguja, kahjuks kogub ta juutidelt ja teistelt natside poolt varastatud kunsti. 

Seekordne osa on ka palju teatraalsem, seda päris otse, kuna Kuningliku Draamateatri grimeerija on Lussani partisanirakukese otsene riietaja, parukameister ja meigikunstnik. Just tema annab vapratele vastupanuliikumise naistele uue isiksuse, millega spioone taga aetakse ja paljastatakse. 

Natuke mõnes kohas ikkagi tundus, et oleks andnud asju paremini välja kirjutada. Oli üks minu jaoks täiesti õhku rippuma jäänud koht, oli ühe tõprast seelikuküti liin, millega ma väga rahul polnud. Oleks andnud tihendada küll. Samuti oli Sveal ja Rutil selles raamatus hoopis väiksem roll kui esimeses osas, eriti võrreldes Lussani ja tema perega, nii et see "politseiõed uurivad" on üsna tinglik alapealkiri. Aga mul on lootus, et ehk järgmiseks korraks on see sõda läbi ja saavad Svea ja Rut oma peategelaste kohad tagasi. 

Lõppkokkuvõttes jah, ikka loen kolmandat osa ka, kui see ilmub. Puhtalt meelelahutusliku poole pealt on ta ju tore ja põnev ka. 

Emilia Hart "Weyward"

Varraku juuli(?)raamat. Aitäh! 

Kui inimene kirjutab oma esimese raamatu nii hästi, siis võib ta selle töö peale jäädagi. 2023. aasta Goodreadsi parima debüütromaani, kuid ka parima ajaloolise romaani tiitel ei tule niisama, eriti teades Goodreadsi mastaape. Hart sündis küll Austraalias, aga õppis Londonis inglise kirjandust ja niipalju kui ma aru sain, elab ta siiani Inglismaal. Ka "Weywardi" tegevus toimub Inglismaal. 

Raamatus jookseb paralleelselt kolme Weywardi naise liin: 1619. aasta ja Altha, 1942. aasta ja Violet ning 2019. aasta ja Kate. Kõik nad on omavahel seotud ja peavad igaüks omal moel meeste maailmas hakkama saama, võiks isegi öelda, et ellu jääda. Sõna otseses mõttes. Kuna ajastud on erinevad, on ka probleemid pealtnäha erinevad, aga juurpõhjused on ikka samad. 

Mitte väga ammu kirjutasin siin nõiaprotsessidest ja kuidas tegelikku nõidust polnud ju tegelikult mitte ühegi protsessi taga, sest kuidas oleks saanudki olla. Suuresti on ka "Weyward" naistest (eriti Altha ja Violeti puhul), kellel on loodusega lähedasem side kui teistel. Samas annab Hart kõigile oma tegelastele ikkagi ka selgelt maagilisi võimeid ja ausalt öeldes jäi see minu jaoks natuke raamatu miinuspoolele. See on ilmselt minu pragmaatilisuse viga. Mul pole midagi härripotterite ja sõrmusteisandate vastu, kuna need on selgelt muinasjutud. "Weyward" ei ole seda kindlasti, nii et selline korraks maagiasse kalpsamine natuke vähendas raamatu tõsiseltvõetavust. Mulle oleks meeldinud, kui kõik kolm naist oleksid enda eest võidelnud realistlikumate vahenditega. Deus ex machina Kate'i vägivaldse mehe eest pääsemiseks pani mõtlema, et näed, nüüd läks autor ikkagi seda teed, et Kate ei saanud ise hakkama... Kui Hart tahab edaspidi veel maagilise realismiga katsetada, siis loodan, et ta lõimib seda natuke tihkemalt oma lugudesse sisse. Praegu oli see liigestest kuidagi lahti.

Aga kirjutatud oli raamat sellest hoolimata üldiselt ikkagi hästi. Oli põnev ja mitmekihiline ning kindlasti oli see ka ajaloolise poole pealt huvitav ja ilmselt ka tõetruu. Eriti hästi suutis Hart kirjeldada nii 17. sajandi kui 1950ndate olustikku, mis tõenäoliselt taotluslikult tekitas vähemalt minus kui naissoost lugejas mingit empaatiast tingitud ja tollase ühiskonna kitsarinnalisusest põhjustatud frustratsiooni. Ei saa salata, et tundsin taas kord rõõmu sellest, et ma ei ole Altha või Violeti kaasaegne ja ei ela ka üheski riigis, kus ka tänapäeval kahjuks naine nagu inimene enam polegi... 

Hartil ilmus sel aastal ka teine raamat, "The Sirens". Tundub, et kas selles loos jookseb paralleelselt nii minevik kui olevik ja žanri poolest on ta ka vist umbes sama. Ei välista, et proovin korra veel temaga õnne. 

Lucy Foley "The Invitation"

Seda raamatut mulle soovitati ja kuna väljakutses oli punkt "Üks korralik naistekas", siis ma võtsin selle riski, hoolimata sellest, et ma ei loe naistekaid. 

Ütleme siis kohe alguses ära, et ka pärast lõpetamist olen ma jätkuvalt arvamusel, et ka üks tõeliselt hea ja "üldse mitte tavaline" naistekas on päeva lõpuks siiski naistekas. Jah, sellel oli võrdlemisi huvitava nurga alt kirjutatud taustalugu, mis sidus kokku tänapäeva ja kaugemas mõõdus mineviku, aga ikkagi oli üldine süžee nagu ikka: armastajad, kellest üks on päratu rikas ja teine vaene kui kirikurott. Toimub kosmiline põkkumine, sädemeid lendab, aga kohe mõistavad mõlemad, et sellest ei saa midagi tulla. Minnakse lahku, aga saatus veeretab nad kokku ja võitlevad nad selle vastu mis nad võitlevad, loodus ja kirg teevad oma töö. 

Pole võimalik, et seda spoileriks lugeda saab. Suurem jagu romantikaraamatuid on laias laastus samale mallile üles ehitatud. 

Aga loomulikult, kui sa oled romantilise kirjanduse austaja, siis kindlasti ma soovitan sulle seda raamatut. See pole sugugi halvasti kirjutatud ja oma korraliku annuse eskapismi (mida isegi mina pisut nautisin) annab ta raudselt. Samuti jätsin ma praegu lahti rääkimata taustaloo, mis tegelikult kenasti olevikuga põimub ja kui hästi järele mõelda, oli isegi igatpidi realistlik ja loogiline. 

And that's all she wrote. :) 

PS Kaanepilt on huvitav, sest minu meelest polnud seal ükski tegelane sellise välimusega.