Varraku jaanuariraamat.
Kindlasti tekib heal blogilugejal küsimus – miks emadepüha ja mitte emadepäev? Raamat seda põgusalt ka mainib, aga ma igaks juhuks ikka guugeldasin ja leidsin, et nii ongi: emadepüha oli Inglismaal päev, mil teenijarahvale anti vaba päev oma perekonna külastamiseks. Suurt seost emadepäevaga selle praeguses tähenduses ei olnud.
"Emadepüha" seda üht päeva aastas kirjeldabki. Jane Fairchildil pole perekonda, kelle juurde minna, kuna ta on leidlaps. Küll aga on ta kutsutud naabermõisa perepojaga viimasele kohtumisele, sest Paul hakkab kahe nädala pärast naist võtma ja nende randevuutamine ei saa enam jätkuda.
Just hiljuti kuulasin üht podcasti, kus kirjandusteadlased omavahel Eesti raamatu aasta puhul arutasid, kui oluline on see, et meie noored loeksid sotsiaalmeedia postitustele vahele ka lugusid, millel on algus, teemaarendus ja lõpp, sest sotsiaalmeedia selliseid lugusid ei jutusta. On ainult hetked, nii-öelda keskpaigad. "Emadepüha" lugedes tõstis minus pead mõte, et vot sellel raamatul nüüd küll eriti palju algust ega lõppu ei ole. Me kuuleme küll natuke Jane'i elu õnnetust algusest ja teame nii Pauli kui Jane'i saatust pärast emadepüha päeva, aga see on ikkagi pigem põgus pilguheit. Kogu tähelepanu koondub väga kontsentreeritult sellele ühele hommikupoolikule, mille Jane ja Paul veel viimast korda omavahel veedavad.
Teine kirjanduslik ekskurss, mis minu peas tekkis, oli Anton Hansen Tammsaare jutustusse "Tähtis päev". Jane'i päev oli rõhutatult "tema" päev, nagu ütles korduvalt ka tema mõisa peremees, nagu ka karjapoiss Juhku päev oli tema päev. Aga kui Juhku ei osanudki sellega lõpuks midagi tarka peale hakata, siis Jane'i jaoks oli see tõepoolest elu ehk kõige olulisem päev. Kuigi see oli päev, mis lõpetas temale olulise suhte, siis ometigi tunneb Jane vabanemistunnet ja mõistab, et siin tema elu hoopis algab. Elu on tema jaoks samal ajal nii julm kui samaväärselt helde, sest tema elukäik muutub tõesti täielikult. Ja erinevalt Juhkust saab iga hetk selles hommikupoolikus tähelepanu, neil on oma koht ja oma kordumatu tähtsus.
Ega siin eriti sisust rääkida ei saagi, sest ilmselt rikuks see paljude lugemismõnu. Küll aga jagaksin veel oma juurdlemist teemal "mis seal originaalis küll olla võis". :) Nimelt on Jane'i jaoks sõnadel väga tähtis roll ja ta valib väga hoolikalt, mis sõna millegi kohta kasutada. Muuhulgas juurdleb ta, mis oleks ühe teose kohta sobilikum sõna: kas jutustus, jutt, lugu või pajatus. Aplodatsioon (minu viimase aja lemmiksõna, kuigi ma tean, et sellist pole olemas) tõlkija Krista Kaerale muidugi. Aga põnev oleks küll originaali valikuid näha.
"Emadepüha" on küll suhteliselt lühike romaan (nii et sedagi võiks jutuks või looks kutsuda), aga äärmiselt detailitundlik (kohati suisa naturalistlik) ja ilusas keeles kirjutatud, pigem minimalistlikus laadis miniatuur kui romaan, aga seda kontsentreeritum see on. Ei imesta, et see on võitnud auhindu ja on ka filmiks vändatud. Hiilisin treilerit ja appikene, seal mängivad Olivia Colman ja Colin Firth (Jane'i majarahvas) ja Pauli osas on Josh O'Connor, laiemalt ehk tuntud kui prints Charlesi osatäitja sarjas "The Crown". Peaosas minu jaoks tundmatu Odessa Young, aga ma ei vaatagi eriti filme. See eelmine plejaad juba isegi ütleb, et film on kvaliteedimärgiga. Nii ka raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar