Visadusega, mis oli õelam kui janu neljakümnendal kõrbepäeval, tõi tuul tema mälusoppidest pinnale musta liiva ja prügi, kustunud kiindumuste kuivanud lehti ja süümepiinade kibedaid lõhnu.
Kustutan vana võla – olin eelnevalt läbi lugenud Padura Havanna-seeria esimese ja kolmanda osa, aga ei tahtnud enne neljandat alustada, kui teine osa ka vahepealt läbi loetud. Tasus ära. Seni sarja lemmik.
Esimeseks võlus mind "Havanna tuultes" ootamatult lüüriline tekst. Raamat algab Havanna kevadise tuule kirjeldusega ja Padura teeb seda nii, et kõik need kriipivat tolmu kaasa toovad iilid puhuvad sulle lehekülgedelt otse näkku. Ta tõesti võtab aega, laskub detailidesse ja maalib üsna ereda pintsliga. Ja mitte ainult ilmastikuolusid – täpselt samamoodi joonistab ta välja romantilised stseenid, sest jaa, Krahv ehk Mario Conde on lootusetult armunud. Minule, kes ma alati vingun, kui autoritel kuhugi kiire on ja ülepeakaela aina edasi kappavad, oli see raamat nagu palsam hingele.
Ma olen oma Padura-blogides öelnud, et kuigi need on krimiraamatud, siis kindlasti ei ole see tema raamatutes peamine liin. See on lihtsalt töö, mida Mario Conde teeb, ja elu on ju palju enamat kui töö, vähemalt nendel, kellel elus vedanud on. Mariol näiteks on väga lojaalsed ja toetavad sõbrad, kes teda alati kuulavad ja kellega saab lõõpida, kuid üksteist aidatakse vastastikku alati, kui seda vaja peaks minema. Nii juhtub, kui olete tulnud koos läbi paksu ja vedela ja näinud, kuidas su sõjas haavata saanud sõber lamab "kõhuli voodis, selgroog puruks, jalad kasutuks muutunud ja pilk määrdunud klaasi värvi."
Krimilugu siiski on ju ka. Seegi on minu meelest nendest kolmest raamatust parim. Võib-olla oli ta lihtsalt vähem komplitseeritud, seda oli kerge jälgida ja ei jõudnud vahepeal meelest ära minna, enne kui Padura muude juttude vahel jälle natuke Krahvi tööellu sukeldus. Päris lõpp ehk naaaaaatuke kiirustatud mulje jättis, aga muidu kõik kena.
Lüürilisusest ma juba kirjutasin, aga teine asi, mis mulle Padura juures meeldib, on väikesed ootamatused, üllatuslikud sõnavalikud või mõttelised ekskursid. Näiteks kui ta räägib neiust, "kelle rind oli ilma vähimagi topograafilise vahelduseta ja jalad pikad nagu meeleheide." Sõnavalikule lisaks on üsna ootamatu seegi, kui peategelane pettub kaasaegses kirjanduses ja hakkab taas lugema lühiromaani, mis on tema hiljutine lemmik, nimelt Leonardo Padura "Hobuste palavikku". 😏 Jah, ma kontrollisin, see raamat on tõepoolest olemas. Ma tõesti ei mäleta ühtki teist raamatut, kus autor ise enda teisele raamatule häbematult reklaami teeb. 😁
Ja viimaseks ei saa ma mainimata jätta, et mulle kui õpetajale oli suhteliselt lohutav teada, et elad sa Eestis või Kuubal, õpilased on ikka sarnased: "Aga kõige enam teeb mulle muret see, et kui te võtate natist kinni mõnel kaheteistkümnendikul, kel on lõpetamiseni ainult kolm kuud, ja küsite, mida ta õppima läheb, siis ta ei tea ja kui teab, ei oska ta öelda, miks. Nad lihtsalt triivivad läbi elu..."
Lõppkokkuvõtteks – kui sarja esimene osa "Laitmatu minevik" mind eriti ei veennud, siis nüüdseks olen ma jõudnud niikaugele, et ootan rõõmuga neljanda osa lugemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar