Tänavail väntasid vastu eriilmelised noored puhmas soengute ja lohvakate pükste-mantlite, sakrus habemete-vuntsidega, silmis unistavalt kaugusse suunatud pilk – ning keelel uuenduslikud ja mässumeelsed ideed, mis pidid ühel päeval kõik senise peapeale keerama. Viimaks leidis iga takkus juustega tütarlaps endale ümarate prillidega – mida nägemiseks õieti tarvis polnud – noormehe ning üheskoos hangiti jalgrataste asemel punane pereauto ja ahjuhõnguline korter mõnes pisikeses majas, millest oli linnaku ümber moodustunud omaette rajoon. Ning seejärel tuli kätte ka nende laste kord tollesama revolutsioonilisusega maailm – nende enda vanemate mandunud maailm – ümber ehitada, olgugi, et hirmkallid maitsestatud kohvid ja viltused baretid ei tahtnud kuidagi oodatud muutust esile kutsuda. (lk 117)
Tundub, et veri ajab rähnipoja ikka puu otsa ja kirjanikugeeniga inimese kirjutama. Piret Raua poeg, mis ühtlasi juba ütleb, kelle kõigi õetütar või lapselaps, kirjutas oma esimese romaani "Kellata torn" ilmselt hilisteismelisena, sest romaani ilmumise ajal oli Paul Raud 20-aastane. Romaanivõistlusel sai romaan EKI ja Emakeele Sihtasutuse keeleauhinna. Samuti on Raud pälvinud Kirjanike liidu Siuru fondi stipendiumi (Doris Kareva väitel esindab Raud Siuru taset, mitte skandaalsust). Asja eest. Kõik, kes arvavad, et noored suretavad ilusa eesti keele välja, peaksid "Kellata torni" küll kohustuslikus korras lugema. See lihtsalt voogab üle kogu selle 211 lehekülje nagu soe suvine udu, jättes endast maha "kohkvel õpetlased" või Nicolase, kes "tõstis oma ehmunud pilgu alles mitu lohisevat hetke hiljem".
Mis puutub süžeesse, siis on autor ise raamatu nimetanud mosaiikromaaniks üheksas osas. See tähendab, et lugu on teadlikult fragmentaarne. Võib-olla on see lihtsalt noore kirjaniku kaval nõks varjata, et ta on romaani ülesehitusliku poolega veel natuke jännis, aga see on nüüd puhas teooria. Raamat toimib täpselt sellisena, nagu ta on. Seda soosib muidugi ka unenäolisus ja fantaasiamaailm, nii et kokku saab omalaadne sulam "Hingede ööst", "Alice'ist imedemaal" ja "Nukitsamehest" (viimane paralleel tekkis mul metsaga, kus Nicolas aina eksib ja eksib ja lõpuks viib kohale see tee, kust ta tuli). Peategelasel justkui oleks siht, sest mingil hägusel viisil tundub ta kogu raamatu vältel oma sõpra Brunot otsivat. Aga kogu pilt, mis avaneb, on ujuv ja udune.
Meil on ju kõigil olnud küllalt neid unenägusid, kus me satume erinevatesse kohtadesse, millel pole üksteisega (ega ilmselt sinu endagagi) midagi suurt pistmist, aga samas on see kõik sel hetkel väga loogiline ja ei vaja mitte mingit selgitust. Kindlasti on selles unenäos ka midagi, mis on kogu aeg kahe sammu kaugusel, käeulatuses, aga kätte sa seda ei saa. Nicolase (peategelane) jaoks on selleks tabamata imeks tema sõber Bruno, kes oli temast koolis aasta või kaks ees, aga võib-olla olid nad ikka samas klassis ka, sest Bruno vist ikka jäi klassi kordama, aga kes seda nii täpselt ikkagi teab. Ja muidugi on ju täiesti loogiline, et oma otsingutel satub ta muuhulgas Bruno suguvõsa kokkutulekule, kus mitte keegi ei saa aru, et ta polegi Bruno. Ja siis kontorisse, kus Bruno töötas, mis on kogemata sama kontor, kus Nicolas töötab. Sest see on lihtsalt selline raamat.
Oma ringkäigul sattus Nicolas näiteks 25. korrusele, mis koosnes tervenisti ühest hiiglaslikust saunast – varusaunast, nagu Leo hiljem seletas. Kontoriametnikud lebasid siin külluslikult alkoholiga varustatud eesruumi lamamistoolides või lausa lavatsil, süles kobakas arvuti ja pilk töösse süvenenud. Keris seisis küll külmana, kuid tema kõrval ootavale koopiamasinale heitsid mehed muudkui paberit, mis sisinal piiksuma hakkas. Teisal avastas noormees kontsertsaali, kus muusikute asemel istus noodipultide taga hoopiski sekretäride orkester, valmis kuulama igat keskastmejuhti, kel oli tarvis kirja või kõnet dikteerida. Ning mõistagi sattus Nicolas lugematul arvul magamistubadesse, kus keksendunud pintsaklipslaste vahel norskas printer või lebas voodil tšekikuhjas mõni ülekuumenenud raamatupidaja, jõudmata oma jalutuskäigul ometi Leo ja Rhea suure baldahhiinvoodiga magamistuppa, mida kasutati tihemini kõikvõimalike suuraktsionäride või muude direktorite koosolekuteks. Ja erinevad vannitoad, kus tualetikabiinide vahel lebas kuldjalgadega portselanvann ning jalgu võis kuivatada paari pisikese lõvipoja nahkadel, võtsid noormehe silme eest lausa kirjuks. (lk 159)
Pole üldse oluline, kas tegevus toimub Eestis (kohanimed räägivad osaliselt selle poolt ja osaliselt jälle täitsa vastu) või mis ajastul. Just selle määratlemata aastakümne või isegi -saja alternatiiv-Eesti vedas minu kirjanduslikus mälus veel ühe niidi, sedakorda Hargla "Frenchi ja Kouluni", mis samasuguse veidi lõbusa segaduse tekitas. Kerge aurupungi-vaib on ka "Kellata tornis" kahtlemata, kuigi ma ei oska seda mitte poole lausegagi tõestada.
Tuleb ka öelda, et noorkirjanik Raud on kursis nii Eesti kui oma perekondliku klassikaga, sest läbi jooksevad sellised laused nagu "Mis siis kõik veel olla võiks, kui seda kõrget metsa lihtsalt ees poleks" või "Ma tahan elada vabalt, vaarisade moodi" või "Aga tee ei lõppenud, otsa sõit ei saanud." Jääb üle oodata, millal Paul Rauda ennast raamatutes nii möödaminnes tsiteerima hakatakse. Kui "Kellata torn" on väike hors d'oeuvre sellest, mis tulemas on, siis ei ole see sugugi võimatu.
Ahjaa, kaanekujunduseks oleva maali autor on ka Paul Raud, Kristjan Raua kaksikvend, aga sugulust noore Paul Rauaga ei suutnud vähemalt veel hetkel leida. Kuigi ei imestaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar