Murran pikalt kestnud lugemispausi ja eetrivaikuse. Sügis saabus seekord nii paljude väikeste killustatud ülesannetega, et kõike seda ohjata on olnud mitte otseselt küll kontimurdev, kuid siiski vaimselt väsitav. Ka "Minu geniaalset sõbrannat" lugesin ma lõpuks mitu kuud. Praegu jääb küll veel võlgu ka umbes kolm raamatut, mille ma juba tegelikult suve lõpus ära lugesin, aga vähemalt ühe neist plaanin ma siiski ühel hetkel blogisse raiuda.
Alustame autorist. Elena Ferrante on pseudonüüm, kuna (tema enda väitel) kui raamat kord juba valmis on, eksisteerib see autorist sõltumata. Kuna ta on avaldanud ka eraelulisi vihjeid, siis teadaolevalt on ta sündinud Napolis, elanud periooditi Itaaliast väljas, ilmselt on ta emaks vähemalt ühele lapsele ning peale raamatute kirjutamise ta ka tõlgib ja peab õpetajaametit. Tema võimalikku identiteeti on uuritud üht- ja teistpidi, kuni selleni välja, et lugejad on ise hakanud nurisema, et kui inimene ei taha, siis pole vaja urgitseda.
Tema päritolu arvestades pole ime, et tema tuntuimateks teosteks on saanudki Napoli-romaanide sari, mis räägib kahe tüdruku, Lila ja Lenu sõprusest. Kuigi nad sünnivad ühes naabruskonnas ja nende elu ka algab üsna ühtmoodi, lõpevad sarnasused üsna ruttu sel hetkel, kui Lila vanemad tal enam koolis käia ei luba ja tüdruk peab tööle hakkama, Lenu aga oma haridusteed jätkab. Lila tundub küll olevat üliandekas, talle nagu jääks kõik ise külge, Lenu teeb selle aga tasa oma järjepidevuse ja töökusega. Kui Lenu vähemalt enda silmis on lihtsalt üks tavaline tüdruk, siis Lila on isepäine, vahel isegi hoolimatu või kuri. Igatahes tundub, et tal pole sooja ega külma sellest, mida teised temast arvavad, ja Lila enesekindlus kannab teda vähemalt teismelisena kaugemale, kui Lenu kõige oma haridusega küünib. Vähemalt Lenu enda arvates.
Lila jääb raamatu lõpuni välja minu jaoks ikkagi mõistatuseks. Ta on nagu viitsütikuga pomm, mis võib ükskõik mis suvalisel hetkel teadmata suunas plahvatada. Kui ta ühel ilusal päeval otsustab hakata poodnik Stefano tüdrukuks ja temaga kihlub, siis ei Lenu ega mina ei mõelnud välja, kas ta tegi seda lihtsalt vaesusest pääsemiseks või mingi mõjuvõimu saavutamiseks, sest ta küll äkitselt rahuneb ja hakkab enda eest hoolitsema (ilusaid riideid ja kõike muud saab ta endale nüüd lubada), kuid kuidagi täiesti kaob ära just see, mis Lilast enne Lila oli teinud. Raamat lõpeb pulmaga ja kuigi Stefano on siiani olnud lahkus ja sõbralikkus ise, siis nüüd saab ometi selgeks, et vein on rikka peigmehe külaliste laudadel hoopis teise kvaliteediga kui vaese pruudi külalistele serveeritakse, teeninduse kiirusest rääkimata. Raamatu viimane lause (mida ma EI tsiteeri) annab juba ise ainest vähemalt järgmisele raamatule, kui mitte enam.
Itaalia võib praeguseks olla romantika ja dolce vita sümbol, aga 1950. aastate Napoli ei tundu küll kohana, kus oleks väga elada tahtnud. Itaallased on küll alati olnud ka emotsionaalsuse võrdkujuks, aga kogu seda vägivalda ja kõiki neid tülinorimisi ja suvalistel hetkedel ja põhjustel tekkinud massikaklusi oleks ilmselt üsna väsitav taluda. Nende endi jaoks tundub see küll nii tavaline asi, et pigem suhtutakse sellesse kui väikesesse igapäevasesse ebameeldivusse.
Ega tegelikult teagi, kas raamatu Lenu (Elena Greco) on Elena Ferrante ise või siis ei. Samasugune mõistatus tundub kriitikute jaoks olevat see, misasi see ikkagi on, mis tema raamatutes inimesi köidab. Mulle jäi eelkõige mulje, et Ferrante kuidagi eriliselt rabe kirjutamisviis (ta ühendab pealauseid komadega, mida ma kogu aeg oma õpilastel keelan teha 😏) on hästi kooskõlas Lenu enda rabeduse ja ebakindlusega, mis ilmselt teismeeaga paratamatult kaasas käib. On sellega kuidas on, Ferrantet armastatakse ja loetakse ning 2016. aastal nimetas ajakiri Time ta isegi aasta saja mõjukama inimese hulka. Minugi poolt kindel soovitus ja kuna raamat lõppes, nagu mu enda teismelised ütleksid, "täiesti lambiselt", aga samas kõige põnevama koha peal ja ilma igasuguse kokkuvõtva peatüki, lõigu või lausetagi, siis karta on, et tuleb sarjaga jätkata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar