Vahepeale veel üks vanem ja klassikalisem raamat, mida olin kunagi ka lugenud, aga ei teinud paha üle vaadata. Mäletasin ainult seda, et "Härjapõlvlaste kaitseala" oli muhe lugemine.
Clifford Simaki ulme on küll selline väga klassikaline planeetidevahelise ja ajas rändamise ulme. Tänapäeval ei oska mina enam ammu fantaasiakirjandusel ja ulmel mingit vahet teha, aga väidetavalt seal vist ikkagi mingi vahe on. Kui võtta aluseks definitsioonid, mille järgi ulme põhineb ikkagi mingil olemasoleval teadusel ja arendab seda edasi, samas kui fantastika on täielik umbluu ja väljamõeldis, siis tegelikult ei aita see väga palju, sest kus sa selle piiri ikka tõmbad. Ja võib-olla kuuekümnendate lõpus, kui Simak oma raamatut kirjutas, oligi ehk teaduse edusammude tõttu tunne, et ühel hetkel on kõik tema raamatutes toimuv võimalik, kuid praegu ütleksin mina pigem siiski, et ajas rändamine ja kõik need fantastilised olendid igasugu teistelt planeetidelt tunduvad tänapäeva inimesele ikka pigem puhas luuletamine ilma igasuguse teaduseta seal taga. Aga ilmselt võib sel teemal lõputult vaielda.
Lugemise seisukohast muidugi pole vahet, misasi ta on ja kuhu liigitub. Oli mõnus ja kohati humoorikas lugemisamps. "Libainimesed" räägib hoiatava loo sellest, kuidas tulnukad hakkavad maailma üle võtma ja seda seadustähte piinliku täpsusega järgides (kuidas küll nii juhtus, et inimesed on ise teinud seadused, mida järgides saab nad täielikult hukutada?) ja "Härjapõlvlaste kaitseala" jällegi rõhutab, kui oluline on hoida ja hinnata sajanditepikkust pärandit. Lisaks sellele on härjapõlvlaste-jutus nii palju mõnusat huumorit (mille on lihtsalt särava geniaalsusega tõlkinud kes muu kui Krista Kaer), et lust kohe. Väike näide ka.
Garneel tuli sisse ja Maxwell sulges ukse, mõeldes ise, miks ta ometi oli seda olevust sisse astuma kiirustanud.
"Teil pole vaja kartust uudiste otsijate ees," ütles garneel. "Ma olin ettevaatlik ja ma märkasin. Keegi ei järgnenud mulle. Ma olen nii tobeda väljanägemisega, et mulle ei järgne kunagi keegi. Keegi ei arva, et mul üldse mingi eesmärk on."
"See on küll kasulik omadus," lausus Maxwell. "Minu meelest nimetatakse seda kaitsevärvuseks."
"Ma ilmun jälle miss Nancy Claytoni poolt," ütles garneel. "Ta teab teil reisil oli vähe asju kaasas, pole olnud võimalust poes käia ja riideid pesta lasta. Mitte mingit soovi piinlikkust valmistada – käskis mul öelda seda tugeva rõhuga –, aga soovib saata teile kandmiseks rõivad."
Ta võttis kaenla alt paki ja ulatas selle Maxwellile.
"See on Nancyst kena."
(---)
"Olgu siis peale. Te ju tänate miss Claytonit minu poolt?"
"Rõõmustusega," kostis garneel.
Kas pole armas. :)
Kuna raamat on eesti keeles ilmunud 1989. aastal, siis on juba ka siin eestikeelses tekstis väga sulneid äratundmishetki. Näiteks ei ole ma vist enam viimased paarkümmend aastat kuulnud, et keegi kasutaks kile asemel sõna "plastikaat". Lapsepõlves meil ainult plastikaatkotid olidki. Teine imearmas sõna oli "skunks". Tõepoolest, oli ju ka selles kuulsas "Piilupart Donald ja teised" raamatus lause "Fuih! Skunks!" Mis ajast see s sealt sõna lõpust ära kadus, ma isegi ei tea, ja miks see seal üldse oli, jälle ei tea.
Veel üks seik – "Härjapõlvlaste kaitsealas", kus pruulitakse oktoobriõlut ja ringi jookseb biomehhist (bioloogia ja mehaanika koostöö ime) tehistiiger ja igal pool sebib inimesi ja olendeid suvalistelt planeetidelt ja suvalistest ajastutest, satub kunstnik Lambert hätta oma rikkiläinud ajas rändamise seadeldisega, kaeveldes nukralt, et tahab ainult koju, "aastasse 2023".
Võib-olla mitte just "Lilled Algernonile", aga kindlasti siiski pigem väga tore lugemine juba kerge nostalgiahõnguga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar