Võtsin kergeks suvelugemiseks vana hea Christie lühijuttude kogumiku. Mõni oli Poirot-seriaalist tuttav ka, aga üldiselt oli enamus lugusid sellised, mida ma varem õnneks ei teadnud.
Kuna Christie on minu jaoks alati olnud selline krimiraamatute crème de la crème, siis ennast mõnusasti lugema sättides nautisin juba ette. Kahjuks tuleb aga tunnistada, et minu elus on olnud palju paremaid Christie-lugemiskogemusi. Ilmselt oli suurimaks probleemiks see, et need olid suhteliselt lühikesed jutud ja ei lugu ise ega karakterid ei jõudnud eriti mitte kuhugi areneda. Samas ta ikkagi tahtis poolvägisi oma klassikalisi võtteid ära kasutada, nagu suletud keskkond ja valejälgedele juhtimine, ja lõppkokkuvõttes ei jõudnud need nii mõnigi kord loogiliselt lahenduseni. Jah, loomulikult ta selgitab lõpuks lahti, mis seal siis oli ja kuidas, aga mina lugejana ei olnud saanud piisavalt aega, võimalust ega ka fakte, et isegi üritada natuke kaasa mõelda. Lahendus tuli, nagu klassikud ütlevad, "tolksti, nagu see Pisuhänd".
Ja ma nüüd vabandan oma lugemiskupja ja hea sõbra Pireti ees ette ja taha, aga ma tabasin end seda lugedes esimest korda mõttelt, et mulle meeldivad Christie lood eesti keeles rohkem kui inglise keeles. Ma ei oska seda fenomeni absoluutselt selgitada, aga ta on eesti keeles kuidagi tõsiseltvõetavam. See on absoluutselt täiesti subjektiivne arvamus ja ilmselt ei ole see Agatha Christie süü, sest ta ei saa ju originaalis olla halvem kui tõlgituna, aga näed...
Järeldus sellest kogumikust on selline, et Agatha Christie on küll jätkuvalt krimikuninganna, aga ma piirdun edaspidi ikkagi tema pikemate lugudega. Kergeks suvelugemiseks käis küll, aga mingi tohutu elamus see nüüd küll ei olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar