Kuna kool läheb remonti, siis reidisin ma kooli raamatukogu, kus oli umbes 4000 raamatut uue kodu otsinguile pandud. Sest mitte keegi ei tuletanud mulle meelde, et mul on kodus kaks umbselt täis riiulit raamatuid, mis ootavad lugemisjärge. Aga seda ei tehtud ja üleüldse pole see seega minu süü, et ma tulin taas kord mitme klassikaraamatuga koju.
Mõni aeg tagasi väisasid Saaremaad Prantsuse Instituudi direktor ja Prantsusmaa suursaadik. Vestluses mainisid nad, et kuuldavasti on prantsuse keelest tõlgitud raamatud väga kvaliteetselt eestindatud. Ma pakkusin neile selle kohta välja oma teooria, et inglise keel on niivõrd lihtne ja igaüks arvab ennast seda oskavat, mistõttu paljud "proovivad ka kätt” tõlkijatena. See ei tähenda ju ometi seda, et nad oskavad. Aga prantsuse keelt on juba õppinudki võrdlevalt väga vähe inimesi ja neil, kes selle päris raske keelega kokku on puutunud, on ilmselt tekkinud õiglane aukartus. Igaüks ei proovi, vaid tõlkimine jäetakse ikka professionaalide teha. Nii tulevadki tõlked head, nagu ka käesolev Sirje Keevalliku töö.
Lauri Leesi ütleb "Manon Lescaut'" eessõnas, et Prévostist pidi saama preester ja selleks pandi ta jesuiitide juurde haridust saama. Aga poisile olid nende meelehärmiks ilmalikud rõõmud armsamad ja mingil hetkel tegi ta sõjaväkke putket. Hiljem tuli ta küll tagasi, sai paberid kätte ja pidas isegi jutlusi, aga ürgne kutse sai temast taas võitu ja sinna see preestriamet jälle jäi. Oma seiklusi ta ei häbenenud, vastupidi – ta kirjutas need raamatutesse sisse ja arvestades seda, et ka "Manon Lescaut'" peategelane on "raiskuläinud preester", võib siingi paralleele näha küll ja veel. Leesi ütleb suure ridadevahelise soojusega, et "Manon Lescaut" on siiani maailma loetuim armastusromaan, mis on inspireerinud poeete, kunstnikke ja heliloojaid, kuid möönab, et kuigi Prévost kirjutas mitmeid raamatuid, on ta ikkagi – andestage mulle siinkohal see väike põige inglise keelde – one hit wonder, sest ega neid teisi keegi eriti ei tea ega loe.
Raamatu peategelane ševaljee des Grieux armub ülepeakaela imeilusasse neiusse nimega Manon Lescaut. Neil on rõõmu rohkelt, kuni Manon noormehele naabriga sarved teeb ja des Grieux pettunult kiriku ja preestriõppe rüppe tagasi läheb. Aga kui Manon jälle saba lehvitama tuleb ja ilusaid sõnu kõrva sosistab, läheb des Grieux talle peaaegu poole oma jutluse pealt järele nagu lammas ja saab Pariisis tüdrukuga taas õnnelikuks. Ei suuda teda veenda ei isa, ei sõber, isegi mitte see, et Manoni armastus ilusate asjade ja riiete vastu teeb nad lõpuks puruvaeseks. See paneb Manoni uusi sponsoreid leidma, aga des Grieux, vaeseke, ei näe muud kui oma imekaunist inglit. Pärast igasugu vintsutusi saabub aga õnn nende õuele ja noored armunud ratsutavad õndsasti päikeseloojangusse (kui laeva saab hobuseks pidada, sest Ameerika asub tõepoolest päikeseloojangu pool). Aga nagu ühele 18. sajandi armastusromaanile kohane, sureb Manon rännakul ja des Grieux tuleb tagasi koju, kõrvad jälle lidus.
Jelena Skulskaja on Postimehes kirjutanud väga korraliku artikli naistest nagu Prévosti Manon, Mérimée Carmen ja Tšehhovi Susanna. Mõtlesin tsiteerida, aga see läheks nii pikaks, et panen teile siia hoopis lingi artiklile. Tasub lugeda.
Jah, romaan on naiivne ja sentimentalistlik, aga mina, kes ma kasvasin üles 20. sajandi emantsipeerunud Euroopas, ei ole ka vist kõige õigem inimene romantiliste prantslaste üle keelt teritama. Sest tegelikult on armastus jätkuvalt kõige tugevam jõud ja annaks vaid taevas, et iga naine leiaks enda kõrvale mehe, kes vaataks teda nii, nagu des Grieux vaatas Manoni. Ja et iga mees leiaks endale naise, keda ta saaks vaadata nii, nagu des Grieux vaatas Manoni.
Pealegi kirjutab Prévost väga hästi ja lugu on piisavalt romantiline, huvitav ja tihe, et nii Puccini kui Massenet sellest ooperi tegid. Kindlasti nad ei eksinud valikuga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar