Ühel ilusal detsembripäeval juhtunud nii, et Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpetajad pidanud õpetajate toas iga-aastast laata. Ühel lauanurgal olnud siis ka hunnik raamatuid, millel oli juures silt, mis minu silmadesse tõi tänutundest veekalkvel, kuid siiski kergelt ahne läike. Sildil oli kirjas "Tasuta"!
Ei, ma ei kahmanud lihtsalt igast raamatust ühte eksemplari, ma ikka vaatasin ja valisin ja suutsin lahkuda kõigest kolme raamatuga. Palun sõbralikult blogilugejal üritada minu enesevalitsust hinnata.
Ma olin "Apelsinide ja mõrvaga" juba ühele poole saanud, kui ma tagakaant kinni pannes mõtlesin, et ah, see oli vist tegelikult lasteraamat. Lähemal uurimisel selgus, et Alison Prince ongi tuntud just lastekirjanikuna, nii et there you go. Kuid lugemise ajal ma ausalt öeldes seda isegi ei kahtlustanud, nagu paremate lasteraamatutega see sagedasti juhtub.
Joey on Londoni tänavamüüja, vaene nagu räpakott, isa - kes pole tegelikult tema pärisisa, kuna Joey päritolu on segane ja keegi midagi ei räägi ka - on vägivaldne lakkekrants ja kui Joey on suhteliselt varateismeline, lööb ta isa abistamisele käega ja hakkab oma äri ajama. See omakorda viib ta kokku inimestega, kelle seas toimub mõrv ja Joeyt hakatakse pidama kahtlusaluseks. Siit edasi ma spoilereid loopida ei tahaks, sest "Apelsinid ja mõrv" on lugemissoovituse vääriline ja ei tahaks teie elamusi rikkuda.
Tahaksin hoopis rääkida sellest, mis mind mõtlema pani. Mitte et see oleks nüüd miski hirmus uus mõte, aga siiski. Just seesama teema käib meil ka Erasmus+ projektist läbi - see, kuhu perekonda me sünnime, on üks suur loterii. Mina sündisin Nõukogude Eesti lihtrahva mulli ja polnud sellel väga viga midagi, kuigi paljud elasid kordades paremini. Joey sündis Londoni tänavamüüjate mulli, kus olid lutikad ja vaesus ja nälg. Pisut veider on mõelda, et samas linnas, samadel tänavatel, ristuvad inimesed täiesti totaalselt erinevatest maailmadest - nad on nii lähedal, aga samas ületamatus kauguses. Ühed teise ei saa ja teised esimesse ei taha.
Kui Nõukogude Eesti seebimull ka minu eluajal suure plaksuga lõhki läks, siis Joey oma oli püsivam. Peab olema õnne ja väga palju tahtmist, et oma mullist välja murda, aga Joey näiteks avastab, et ka pärast oma algse päritolu teada saamist tahab ta jääda sinna, kus ta on. Sest selleks ajaks on tal oma kodu, elukaaslane ja kari lapsi (kes on küll elukaaslase varakult orvuks jäänud õed-vennad) ning tänavamüüjate klann on tõestanud, et omade - kaasa arvatud Joey - eest nad seisavad. Milleks siis hakata pürgima mingi hoopis võõra - olgugi kuitahes roosa - mulli poole, mis võib hoopis miraažiks osutuda ja lenduda kaduvikku juba enne selleni jõudmist.
Õnn ei sõltu ju tõesti teadupärast mitte meie oludest, vaid suhtumisest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar