pühapäev, 30. september 2018

Karl Ristikivi "Rohtaed"

Ristikivist oleks äärepealt saanud põhjus, miks ma eesti filoloogiks oleksin saanud - 12. klassis käisin Ristikivi-teemalisel kirjandusolümpiaadil ja seal läks hästi. Oleksin eesti filli erialaeksamita sisse saanud. Et minust inglise fill sai, selles on süüdi küll ainult mingi imelik rahutu tuju, kui tulevik oli juba kenasti kindlustatud. Aga noh, läks sellegagi õnneks.

Tollal lugesin läbi kõik Ristikivi teosed, mis ilmunud olid. Ei saa öelda, et need mulle kõik meeldisid - tegelikult lugesin päris hea meelega just nimelt tema Tallinna-triloogiat ja luulekogu "Inimese teekond", millest lõpuks ka oma uurimistöö kirjutasin. Tallinna-triloogia oli vähemasti selles õrnas eas paremini arusaadav kui kõik need mõrsjalinikud ja põlevad lipud.

"Rohtaed" on vahepeal minu jaoks omandanud hoopis uue mõõtme, kuna peategelane ju siiski ametivend. Mõtlesin ja mõtlesin selle rohtaia kujundi üle. Eks meil kõigil ole oma aed harida ja pügada, see võib võtta mis iganes kuju. Aga kindlasti on parimad paralleelid siiski alguses väetite ja hiljem edu korral tugevate ja viljakate või lihtsalt ilusate taimede näol kas siis oma laste või õpilastega. Mõni tahab, et tema aed oleks prantsuse stiilis - silmale on see küll ilus ja korrapärane, aga ometi puudub selles loomulikkuse võlu. Samas on neid, kes oma aia päris džungliks ja vääte täis kasvada lasevad - ja siis on koolis töötavate aednike asi seda džunglit väheke korrastada.

Kui Juulius Kilimiti aeda meie praeguse kooliaiaga võrrelda, siis tahaks küll öelda, et kui Juulius pidi töötama taimedega, neid kasvatama ja kastma ning võibolla mõnele kasvamise toeks kepi kõrvale sättima, siis meie tänapäeval peame sagedasti rohkem vaeva nägema pinnasega, et taim üleüldse kasvama hakata saaks. Oleks meeldiv, kui selline kobestamine ja väetamine kodus ära tehtaks ja pind oleks kenasti ette valmistatud, kuid järjest enam tuleb koolis töötavatel aednikel ära teha rohkem tööd. Ja ka taimed ise on järjest pirtsakamad ja nõudlikumad. Ei kõlba enam tavalisest veest - igaühele on vaja omamoodi väetist. "Erilisi" eksootilisi taimi on saanud nii palju, et meie traditsiooniliselt tavalistega ei oska varsti enam midagi tehagi, või siis ei jätku nende eest hoolitsemiseks aega.

Raamatus jääb kõlama ka teine teema - nooruse ideaalid on toredad, aga vahel ei pruugi inimene neid kätte saada. Siis on ta terve elu rahutu, tahab teha "midagi suurt", mis on seni tegemata jäänud. Aga lõpuks, kui inimesel on piisavalt tervet mõistust, võib ta aru saada, et sinu suur asi oligi seesama rohtaed, mida sa kogu elu harinud oled. Ei ole vaja taga ajada Arkaadia aedu, kui sul on korralik kodumaine taimelava, mis kasvatab nii vilju kui kauneid õisi. Õpetajaamet on eriline.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...