laupäev, 26. mai 2018

Fredrik Backman "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust"

Ma saan praegu hakkama täiesti mässulise lükkega iseenda vastu, sest ma olen aina seda blogi pidanud ühe põhimõttega – raamatud loetud järjekorras. Aga praegu juhtub nii, et kaks loetud raamatud ootavad nüüd ilusti ja viisakalt ning lubavad Fredrik Bakmani kõige vanaemaga tükkis järjekorras ette.

Ma teadsin, et seda raamatut kiidetakse, aga ma ei süüvinud eriti sisukokkuvõtetesse ega arvamusavaldustesse, sest nii minuga juhtub, kui mul tekib kahtlus, et raamat võib tõesti hea olla. Ma ei taha lugeda kellegi arvamuse baasil, vaid avada raamat kui tabula rasa.

Ja nii ma jõudsingi elada läbi kõik emotsioonid. Raamatu alguses mõtlesin, et oh sa, siit tuleb jube lahe ja lõbus raamat. See eksiarvamus sai üsna ruttu oma esimesed hoobid, kui selgus, et vanaema loo lõpuni ei jagugi.

Siis läksid silmad uduseks. Eriti sellepärast, et Backman suutis seitsmeaastase – vabandust, peaaegu kaheksa-aastase – lapse kurbused ja hirmud välja kirjutada nii, nagu suudab seda ainult inimene, kes sellest kõigest päriselt aru saab.  Suutis kirjutada keerutamata välja selle, et igasugused emotsioonid on normaalsed ja et neil kõigil on põhjus. Kõvaks abiks selle juures on mereinglid, vorsad, naerutajad ja muud tegelased Miamase ja muude Peaaegu-Ärkvel-Maa muinasjutu-kuningriikides, kus Elsa ja vanaema koos käivad.

Ja vahepeal  läheb tegelikult täitsa põnevikuks. On minevikusaladusi, mis inimestele olevikus järele jõuavad, ja nende eest on väga raske ära joosta. Ja nad võivad olla väga hirmsad.

Vanaema ja Elsa maailm on imeline maailm. See on muinasjuttude maailm, kus kõik on loogiline ja mitte midagi ei sünni ilmaasjata. On monstrumeid ja koletisi, aga "kõik koletised ei ole sünnist saadik koletised, mõned koletised on murekoletised". Just see on minu jaoks üks kõige valjemini kajama jääv mõte – Elsa õpib (nagu võiksid õppida ka kõik täiskasvanud), et ükski inimene pole sünnist saati või üdini halb. "Elu teeb keeruliseks see, et ükski inimene pole sada protsenti mölakas ja peaaegu mitte keegi pole sada protsenti mittemölakas. Elamise kunst seisneb selles, et sa katsud nii palju kui võimalik püsida mittemölaklikul poolel. " (lk 312).

Frederik Backman on väärt kirjanik. Ta on suutnud kirjutada raamatu, mida lugedes naerad valju häälega ja sama lause poole pealt haarad taskuräti järele, sest silmad lekivad ja nina ka. Raamatu lõpus läheb taskurätikuid rohkem vaja. See on üks üdini julge ja soe raamat.

Ja Ene Mäe on saanud hakkama täiesti liialdamata geniaalse tõlkega.


Palun loe sina ka! 

Lisan lõppu veel ka autori tänusõnad raamatu lõpust:

Peamine tänu - Sinule, lugeja. Kui sinul ei oleks nii kahtlane maitse, peaksin ma tõenäoliselt endale mingi päristöö otsima.







Trevor Noah "Born a Crime"

Trevor Noah on üks mu lemmikkoomikuid. Ta on lihtsalt nii ülicool ja tabab alati naelapea pihta. Oleme mingite teemade juures teda ka gümnas...