esmaspäev, 10. aprill 2017

Amy Waldman "The Submission"

Sedakorda ingliskeelne. Asi algas tegelikult sellest, et mulle jäi Rahva Raamatu lehel silma Houellebecqi "Alistumine" ja ma mõtlesin, et see võiks olla raamat, mida ma tahan lugeda. Küsisin oma suure lugemusega sõbrannalt, kas ta on ehk seda raamatut lugenud. Ei olnud, küll aga oli lugenud üht teist Houellebecqi asja ja sama pealkirjaga - "The Submission" - raamatut Amy Waldmani sulest, mis talle meeldis palju rohkem kui Houellebecqi teos.

Mõtlesin, et ah, mis siis ikka, loen mõlemad "Submissionid" läbi.

Esimesega olen nüüd ühel pool. Waldmani omaga. On ilmnenud, et tegelikult on neis raamatutes vist isegi rohkem sarnast kui vaid pealkiri - islam läänemaailmas käib ka mõlemast läbi.

Raamatu alguses püstitub juba täiesti omamoodi intriig. New Yorgi kaksiktornide asemele tahetakse luua memoriaali ja välja on kuulutatud kavandite anonüümne konkurss. Juba esimestel lehekülgedel valitakse välja võidutöö ja kui siis ümbrik avatakse, selgub, et kavandi autor on - mitte küll praktiseeriv - moslem. Vot sulle siis nüüd pirukat. Tekib tohutu jama, nagu arvata võibki. Ja kui see konkreetne koht on irooniliselt isegi naljakas, siis kogu ülejäänud raamat on väga tõsine ja lahkab kõikvõimalikke eetilisi küsimusi, mis rahvast lõhestab ja võitjaid lõppude lõpuks olla ei saagi. Autor ütleb, et ei ole islami paradiisiaed. Leinajad ütlevad, et see on solvang kõigile hukkunute peredele ja kogu rahvale. Kumbki oma seisukohast ei tagane. Oma nüansi annab loomulikult ka meedia, tänu millele toimuvad kõige traagilisemad arengud.

Kuidas asi lõppeb, lugege ise. Kindel on aga see, et lugeda tasub. Karakteritesse ja arengutesse on autor väga süvitsi sisse läinud, kõik on väga usutav ja keel nauditav. See on raamat, millest jääb mulje kauaks.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Lisa Unger "Pihtimused 19.45 rongis"

Jällegi üks sellistest raamatutest, mida ma tavaliselt ei loe. Psühholoogilised põnevikud krutivad vahel minu jaoks ebameeldivat pinget. Õnn...