František Jílek "Mees Vincist"

Minu 17-aastane tütar ütleb, et igal eestlasel on kodus kaks asja, mida nad keegi ise kunagi ei osta, aga kuskilt nad alati koju siginevad: mesi ja kadakast võinuga. Ma lisaksin siia veel raamatu "Mees Vincist", mida ma olen näinud lugematutes raamaturiiulites. Keegi võiks nüüd ainult uurida välja, kui paljusid nendest raamatutest ka avatud ja otsast otsani läbi loetud on, sest raamatut on omajagu ja ma ei tea, kui suured kunstihuvilised Eesti inimesed on. Seda ma küll tean, et minu gümnaasiumiaegne sõbranna ja pinginaaber luges "Da Vinci koodi" niimoodi, et "Mees Vincist" oli kõrval ja kontrollis, kas maalidel on ikka kõik nii, nagu Dan Brown kirjutas. Oli küll, aga seda, et Dan Browni järeldused olid muidugi kirjanduslikult loovad, me keegi sel ajal liiga hästi ei mõistnud. Aga see selleks. 

Ma olen Leonardo da Vincist juba siin blogis ennegi kirjutanud. SIIN Aga František Jílek (kes on uurinud ka teiste suurmeeste elu, näiteks Nobeli, Edisoni, Jules Verne'i jne oma) on muidugi väga-väga palju põhjalikum kui see väike kunstiraamat, mida ma eelmine kord lugesin. Kogu raamat on üks suur püüd lugejale da Vinci ära selgitada, läbi tema lapsepõlve, suhte vaese ema ja rikka isaga, kes teda oma pojaks lõpuks ikkagi ei tunnistanud, kui ta juba ametliku naisega ikkagi lapse sai. Eelkõige jäigi mulje, et ema oli Leonardo Põhjanael, sest ikka ja jälle maalib ta emasid, rohkem või vähem pühasid, ja kõigist neist maalidest imbub välja suurt hellust, armastust ja südamesoojust. 

Muidugi, nagu ma juba eelmine kordki ütlesin, da Vinci oleks mind oma poolelijäetud projektide ja maalidega täiesti hulluks ajanud. Neid maale, millega ta ühele poole jõudis, ei olnud ju üldse palju. Jílek läheb iga pilti lahates väga süvitsi ja ma isegi mitmes kohas mõtlesin, et no kuidas sa ikka nii täpselt tead... Kunstikriitik ma pole, seda tunnistan, aga mind hämmastab ikkagi see enesekindlus, millega kirjandus- ja kunstiteadlased väidavad, mida kunstnik või kirjanik selle kõigega mõtles. (Taas meenub Mati Unt, kes kord telekas mõnusasti pajatas, kuidas tal üks raamat läks lihtsalt käest ära täielikuks absurdiks ja kuidas siis pärast kõik kriitikud leidsid ridade vahelt tohutult sügavaid mõtteid, mida seal üldse polnud.) 

Aga no kõige selle juurde tagasi tulles mulle väga meeldis Leonardo tausta tundma õppida, seda, kes olid tema sõbrad (neid eriti polnudki) ja rivaalid (neid ikka oli, Michelangelo kaasa arvatud), ja kuidas ta põhimõtteliselt terve elu ikkagi vireles, kuni François I ta Itaaliast ära Prantsusmaale tõi, tellimustööks tehtud "Mona Lisa" vargsi kaenlas. Ja vähemalt selle raamatu järgi polegi tegelikult liiga kindel, et see seal peal Lisa Gherardini on, sest see võis olla veel hoopis teine või ka kolmas naine või üldse nende naiste koondportree... 

Erilise huviga lugesin ma loomulikult nende maalide tausta, mis tänapäeval Louvre'is ripuvad ja mida ma ka ise mitu korda imetlemas olen käinud. Minu enda lemmik vist ongi pigem "Madonna kaljukoopas", mille koopia on Londonis, aga originaal ikkagi Louvre'is. Londoni madonnale ja teistele tegelastele on ilmselt klerikaalide survel joonistatud nimbus ja pisikesele Jeesusele kaenlasse rist. Louvre'i maalil neid ei ole, on lihtne ja väga inimlik emade ja väikeste laste idüll, nagu Leonardo ise ilma igasuguse kahtluseta eelistas (tema ilmalikest suundumustest on räägitud palju, kuni Dan Browni illuminaaditeooriani välja). Ja ausalt, kui ma neid pilte kõrvuti vaatan, siis ma pigem jään uskuma, et vähemasti osaliselt on Londoni versioon tema õpilase tehtud koopia. 

"Mees Vincist" ootas pikalt, et ma ta lõpuks ette võtaksin (maht ikkagi pisut pelutas). Tema elu ei olnud lihtne, aga ega tema maalidki poleks ilmselt need, mis nad on, kui ta taust oleks olnud teistsugune. Sageli tundub, et mida keerulisem on inimese elukäik, seda parem ja rikkam on tema looming. Kui teil on vähegi kunstihuvi, siis kindlasti on see raamat, mida lugeda, sest õppida saab sellest Leonardo ja tema mustmiljoni projekti ja poolelijäänud maali kohta väga palju. Ja kui õnnelik võib maailm olla, et meil on tänapäeval muuseumid, kus selliseid meistriteoseid vaatamas saab käia, ja tehnika, mille abil saab taastada kogu esialgses hiilguses pealtnäha täiesti lagunenud "Püha õhtusöömaaja".