Igal katastroofil peaks olema eelmäng. Sissejuhatus, hoiatus selle kohta, mis tulema hakkab.
/---/ Aga nii ei ole alati. Mõnikord paistab päike pilvitus taevas ja linnud sädistavad, kui sa taipad, et katastroof ei ole teel, see on juba juhtunud.
Varraku detsembriraamat. Aitäh!
Ma olen oma elus vist kahte Nesbø raamatut lugenud. Scandinavian noir on minu jaoks sedasorti žanr, mis balansseerib täpselt selle piiri peal, mida ma olen võimeline õuduse ja õõva arvestuses taluma. Mingist hulgast raamatutest alates jõudis see piir kätte ja hetkel on minu ja Scandinavian noir'i suhe täpselt selline, et kui, siis väga harva. Nüüd oli selle väga harva korra kord ja mõneks ajaks on sellega siis nüüd jälle rahu.
Nesbø muidugi kirjutab hästi, selles suhtes ei ole talle mingeid etteheiteid. Samuti tahan kohe hakatuseks kiita tõlget (Riina Hanso), sest ükskõik mille peale ma selle loo jooksul nina krimpsutasin, tõlge see polnud. Keeleliselt hea lugeda. Samuti on Nesbø ikkagi loo punumisel väga kõva meister, sest see 366 lehekülge läks suhteliselt kiire lennuga. Pealegi ei saa salata, et ma pidin eile õhtul vara magama minema, aga NII vähe oli veel lugeda ja nii ma siis jälle keskööni tiksusin. Filosoofilisemaid ja rahulikuma loksuga raamatuid ei ole probleem normaalselt magamamineku ajal käest ära panna, aga need krimkad...
Kindlasti on raamatusse hästi sisse põimitud psühholoogiline alateema – kui tugevad on ikkagi veresidemed? Ja kui neile üldse midagi saatuslikuks saab, siis kas see on väline surve või sisemine mädanemine? Lisaks tekib veel küsimus, mis saab siis, kui vennaarmastus hakkab romantilisele armastusele risti ette jääma. Kui ma päris sageli olen soigunud sellel teemal, et kirjanik on ülepeakaela kirjutanud, karaktereid pole välja arendatud, probleeme pole igast nurgast selgitatud, siis kõigi "Veresidemete" probleemide mitmetahulisuse kirjutab Nesbø vägagi rahuloldavalt lahti.
Meeldis ka see, et "Veresidemed" ei ole mingi tavaline whodunnit, sest who on algusest peale kõigile teada ja küsimused on hoopis milleski muus ja probleemid kusagil mujal.
Kui mul üldse midagi sellest raamatust kripeldama jäi, siis romantilises liinis oli minu jaoks natuke palju deus ex machina'id. Usutavust nappis, sest milline naine oleks nõus... Aga no mine sa neid naisi muidugi tea, eriti kui mees tuleb ja kuldne kuu on selgas, nagu on öelnud juba klassikud.
Muhekrimi ta ei ole, lugeda omal vastutusel, aga kindlasti on palju hullemaid raamatuid kirjutatud, kui asi õudusse ja õõva puutub. Ja kirjutatud on hästi ja huvitavalt. Selle žanri austajad loevad kindlasti ilma igasuguse soovitusetagi, aga soovitan muidugi jaa.
"Sa oled parim suur vend, kes minusugusel tolvanil olla võib." Ta ütles seda sellise soojuse ja siirusega, et pidin neelatama. Kui kaks elu on teineteisega nii läbi põimunud nagu meil, on võimatu kõike ühekorraga näha ja tunda. Sa võid keskenduda katkenditele, öelda "mäletad, kuidas", ja siis näib üheks põgusaks hetkeks, et eksisteerib ainult see juhtumine ja need tunded.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar