Varraku oktoobriraamat (aitäh!) ja kui ma ei eksi, siis minu neljas Márquez.
"Õnnetu tunni" tegevus toimub ühes suvalises väikelinnas. Hiljutisest valitsevast korrast räägitakse kui terrorismiajastust ja ladvik naeratab malbelt ja annab kõigile lahkelt teada, kui suured õnneseened nad kõik on, et terror on ometi läbi. Kuid siiski hakkab vaikselt tilkuma hetki, mis näitavad, et polegi kõik nii roosiline, eriti kui paljud tüüri juures olevad inimesed on hoolimata valitsuse vahetusest ikka needsamad (nagu see kipub eriti väiksemates kohtades olema).
Minu esimene Márquez oli "Sada aastat üksildust" ja ma mäletan sellest eredalt oma lugemisemotsiooni. Eelkõige olin hämmastunud, kuidas on võimalik kirjutada 350 lehekülge nii, et raamatus ei juhtu põhimõtteliselt mitte kui midagi, aga kogu see 350 lk mittemidagit on nii ilusasti kirjutatud, et ootamatult ta juba läbi saigi. Ma usun, et sellest raamatust sai alguse ka minu aastate jooksul aina kasvanud respekt hispaaniakeelse kirjanduse vastu.
Ma ei ole kindel, kas sellise süžee juures on õiglane öelda, et "Õnnetu tund" on ilusasti kirjutatud. Võib-olla oleks kohasem kasutada sõna "mõjuvalt". Kindlasti tekitab see, kuidas Márquez sündmusi kirjeldab, emotsioone, muuhulgas empaatiat lihtsate inimeste jõuetuse suhtes, eriti kui nad nii-öelda tanki lüüakse ja neile määritakse pähe midagi, milles nad üldse süüdi ei pruugi ollagi. Samuti tekitab pahameelt, kui inimene püüab selgitada, et ta tahab lihtsalt neutraalne olla ja mitte pooli võtta, aga seda talle lihtsalt ei võimaldata. Raamatu alguses heatahtlikuna tundunud tegelased muutuvad järk-järgult aina enam antikangelasteks. Kes saab, see laseb jalga, kuigi kohalejääjad arvavad, et varem või hiljem tulevad nad ikka tagasi, sest "kuhu nad ka ei läheks, püsib neil meeles, et sellesse linna on maetud nende naba." Samuti on neid, kes jäävad ikka veel uskuma, et "õiglus lonkab, aga jõuab ikkagi kohale".
Üldkokkuvõttes oli raamat (sisu poolest) üpris masendav – on oravarattaid, kust välja ei saagi, ükskõik kui palju tavaline reainimene ka muutust ei ihkaks. Tegelikult piisaks talle ju ka lihtsalt sellest, kui ta rahule jäetaks, aga sedagi tahta tundub olevat liiga palju. Autokraatlik võim kardab inimestele vähestki autonoomiat anda, nii on see paraku alati olnud. Rahulikke inimesi, kes ainult vaikselt oma elu elada tahtsid, on Euroopa koondus- ja töölaagrid täis olnud.
Márquez on siiski meisterkirjanik ja on väga rahuldav, et Merilin Kotta on maha saanud nauditava tõlkega, kust saab lugeda, et "ainuüksi lõhnaõli kiiluvee järgi oleks ta ära tundnud kino omaniku, kui see tema juurde astus" või et "püsiva uduvihma all näis, nagu oleksid tänavad sillutatud äsja valmistatud seebiga". Või et valitsusevastaseid lendlehti "oleks võinud ära tunda kus ja millal tahes määratlematu jälje järgi, mille jätab ebaseaduslikkuse ärevus". Või kui kehtestatakse taas komandanditund, ütleb üks elanik: "See pidi varem või hiljem juhtuma. Kogu maa on vaid ämblikuvõrguga kokku traageldatud".
Ehk siis võib vist lõppkokkuvõttes siiski öelda, et ilusasti kirjutatud. Niimoodi ta mind ära ei võlunud kui "Sada aastat üksildust", aga Goodreasis 4/5 ikkagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar