Ma avastasin alles nüüd, et Padura Havanna-tetraloogial on ingliskeelsed nimed värvidega seotud. Näiteks esimene, mis meil on "Laitmatu minevik", on inglise keeles "Havana Blue", "Havanna tuuled" on "Havana Gold", "Maskiball" "Havana Red" ja "Sügismaastik" "Havana Black". Ma guugeldasin küll ja uurisin muidu maad, aga põhjust ma otseselt ei leidnud ja kui minu käest küsida, siis ma päris täpselt ei saa aru, miks just need värvid nendele raamatutele kõige paremini sobima peaks. Eriti kui tegemist on niigi juba sarjaga, kus iga osa on pühendatud erinevale aastaajale, nii et see värvidega ülekuldamine on isegi natuke overikill.
See oli siis nüüd viimane raamat sellest sarjast ja kui Toledo kirjastus ootab inimest, kelle lemmik neist oleks just viimane osa (sest ülejäänutel on oma fännid juba olemas) siis ma ausalt ei oska öelda, kas ma eelistan teist või neljandat, sest mõlemad meeldisid mulle väga. Ka "Sügismaastikus" on tihedust ja ilusat keelt (ühtlasi tänutervitused tõlkija Maarja Paesalule). Näidetena võiks tuua orkaani "laastava eoolilise embuse" või "kasvava tühjuse, nagu jääb kõigist neist tähtsusetutest inimestest, kes lähevad ja tulevad mööda musta looklevat peatänavat, kandes korve ja lootusi või hoopis tühjade kätega". Või siis taevas, "mis oli muutunud tinakarva vaibaks, kus kiirustasid põhja poole veest, elektrist ja halbadest kavatsustest tulvil räpased käsnjad pilved".
Ma juba eelmistel kordadel olen kirjutanud (ja nüüdseks välja guugeldanud, et see nii ka autori jaoks päriselt on), et Padura jaoks on krimiloost olulisem taust ehk Mario Conde ise ja tema tore sõpruskond. Ei teagi, kuidas Conde oma pahuras keskeakriisis toime tuleks, kui tal ei oleks sõpruse pehmet patja, kuhu alati maanduda. Nii tema kui ta sõprade elud on selles raamatus kõige suurematesse pöördepunktidesse jõudnud, aga see ei loksuta nende omavahelisi suhteid küll kuidagimoodi. See teeb südame soojaks ja paneb ütlema, nagu ütleb mu isiklik raamatukubjas Hollandis: "Elagu sõprus!"
"Sügismaastikus" kirjutatab Padura ka ehk kõige otsesemalt Kuubast ja nii selle majanduslikust kui poliitilisest olukorrast. Just juhtusin lugema Raul Vinni head artiklit Eesti Naises meie oma Kuressaares elavast kuubalannast Aylin Quintosa Calast, kes ka mainis, et Kuubal pole aastakümnetega mitte midagi muutunud. Sama mulje jäi mulle ka raamatust. Ikka on veel väga keeruline Kuubalt välja saada, ja kui saad ja jääd, oled poliitiline ärakargaja. Ikka veel sõltub Kõrend-Carlose (kes ei ole enam kõrend) ema toidutegemine sellest, kas poodi on juba õli tulnud või ehk mitte. See kõik tundus nagu minu lapsepõlv, ainult et meie jaoks on see ajalugu.
"... sest noortele puhkes jaht, mida viisid läbi poliitilis-ideoloogilise järelvalve hordid, relvastatud kääridega, mis olid valmis nüsima üle kõrvade ulatuvaid juukseid või rebima laiemaks pükse, mille ülaossa väiksem sidrungi ära ei mahtunud; kurbade mälestustena meenusid käärid ja trellitatud autod, millega aeti kurja vaimuna välja kultuuriline sissetung, mille olid algatanud neli karvast inglast, kes korrutasid mässumeelseid loosungeid nagu "Kõik, mis sa vajad, on armastus"..."
Seda ka mäletame. See on meil samuti ajalugu.
Aga kaanele on ju ikkagi kirjutatud "krimi". Nagu "Havanna tuulteski", on mõrvalugu sirgjooneline ja selgesti jälgitav. Ta tuleb küll jupikaupa, sest Condel on vahepeal muudki teha ja Padural tausta kirjutada, aga see jupitatus ei häiri üldse. Lõpplahendus selgubki alles päris lõpus ja kui vahel selliste järskude lõppude puhul ei ole need ilmtingimata väga usutavad ja piisavalt selgitatud, siis siin oli kõik väga loogiline.
Nüüd ma ei teagi, kuidas Padura edasi läheb, sest Havanna-sari koosnebki minu teada neljast raamatust, aga Goodreads näitab, et Mario Conde lugusid tuleb veel, nii et see tema erruminek "Sügismaastiku" lõpus pole vast liiga tõsiseltvõetav. Õnneks, sest kui mulle esimene osa peaaegu üldse ei istunud ja "Maskiball" oli lihtsalt okei, siis "Havanna tuuled" ja "Sügismaastik" olid mõlemad ikka nii head, et ma võtaksin nüüd siis palun need järgmised Conded ka, mu armsad sõbrad Toledo kirjastusest, kes te mulle "Sügismaastiku" saatsite.
Ja sellega võibki kokku võtta lugemisaasta 2024, kuhu mahtus ei rohkem ega vähem kui 39 raamatut. Minu siirad ja soojad tänusõnad lähevad nii Varrakule kui Toledole, kes mind oma uute väljaannetega poputanud on, kuigi loetud on ka palju muud põnevat. Ees ootab uus aasta uute raamatutega, millest esimene on juba välja valitud ja esikaaski lahti tehtud, nii et tulge ikka tagasi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar