Märt Treier "Ennäe inimest"

Selleaastase kolleegiväljakutse viimane raamat. Tegelikult peaks üks veel olema, aga see päris viimane raamat on hetkel Jaapanis ja ei kavatse sealt enne aasta lõppu koju reisida, nii et lõpetan siinkohal selle nimekirja pidulikult ära. Uuel aastal jälle uued raamatud. 

Vaatasin raamatu vahele pandud minijärjehoidjaid ja lõpuks leidsin, et alustan hoopis tsitaadiga raamatu tagakaanelt, sest mul oli lugemise jooksul tekkinud umbes samasugune tunne nagu Jaan Tammsalul: "Neid lugusid lugedes taipasin, et Märt Treieri läheduses tasub olla väga ettevaatlik. Ta näeb, kuuleb ja teeb järeldusi. See raamat on üks vahva lugemine eriti neile, kes end mõnest loost ära ei tunne. Samas ka peeglina kasulik. Nagu kiiruseületamise hoiatustrahv. Vähemalt mõnda aega sõidad korralikumalt või kolid ühissõidukeisse, sest seal toimub palju põnevat." 

"Ennäe inimest" koosneb Märt Treieri raadio-hommikujuttudest. Need on lühikesed vinjetid igapäevaelust, mis Treierile kuidagi silma hakanud on. Hakkasin täitsa mõtlema, et kas tõesti juhtub minu ümber niivõrd vähe tähelepanuväärseid seiku või ongi lugu selles, et ma ei oska taolisi momente lihtsalt tähele panna. Kõige igapäevasematest olukordadest leiab Treier midagi, mis väärib lähemat uurimist või selle üle mõtisklemist. 

Mõne loo puhul tundsin siiski tugevat äratundmisrõõmu, näiteks kui Treier arutleb, mille poolest on aasta isad, emad ja õpetajad siis nii väga teistsugused kui teised. Tegelikult ei saa ju mitte ühestki otsast öelda, et keegi neist oleks "omas kategoorias" antud ajahetkes konkurentsitult parim. On see trendiküsimus (kas parajasti on moes väikekooli väikeklassid või keskmise kolme lapsega isad) või midagi muud, aga "milles on asja sisuline uba?" küsib Treier. Ma olen juba ammu olnud seda meelt, et aasta õpetajat ei saa valida tegelikult mitte keegi teine kui õpilased ise, kuid ühe õpetaja õpilastel puudub maakondlik ja veel enam vabariiklik ampluaa. Aga no see selleks. 

Õpetajana tundus mulle üsna õige ka arutelu hinnetest tunnistusel ja sellest, et see number ei näita tegelikult meie endi kohta maailmale mitte kui midagi. Ainult meie ise teame, et kui me selle viie nimel kõvasti rügasime ja õppisime, siis me õppisime tööd tegema. Ja kui saime selle nelja kavalusega, siis õppisime kaval olema. Kui pettusega, siis õppisime petma. Ma ei väida kohe kindlasti, et hinne ainealaseid oskusi ei näitaks, aga Treieri jutus on oma iva. Teadmisi võib näidata eksamihinne, aga jooksvad hinded näitavad kindlasti paljuski ka muud. (Muide, ühes jutus nimetab Treier – kes tegelikult kõik nimed juttudes ära muutnud on – õpetaja Marjut, kes "ikka veel saab õpilastest jagu." *itsitab) 

Treier punub muude juttude vahele ka näiteks väikese võluva intriigi. Jutukeses sellest, kuidas madalapalgalised peavad maksu- ja muudeks soodustusteks esitama hunnikute viisi pabereid selle kohta, et nad ikka seda soodustust väärivad, pakub Treier, et teeks teistpidi. Maksaks inimestele kogu teenitud palga välja, tulu- ja sotsiaalmaksuga tükkis, ja laseks siis riigil kirjutada avaldused ja tõestada igale inimesele, millised on riigi kulutused ja miks tal just sellist summat meie palgast tarvis on. 

"Ennäe inimest" on mõnus lugemine, mis koolivaheaja algusesse suurepäraselt sobis, kuna ei nõudnud lugejalt teab mis vaimupingutust. Natuke hakkas mind mingitel hetkedel segama tunne, et kõigi nende tähelepanekute juures (mis ilmselt on õiged) kõlab Treieri juttudest õige kergelt läbi väike moraliseeriv toon, nagu vaataks ta kirjeldatavaid olukordi pigev hindava kui empaatilise pilguga. Ilmselt tekkis see mulje päris sageli jutukeste lõppu pikitud küsimustest stiilis "Aga miks ei nähtud/tehtud/pandud tähele, et...", mis jätavad mulje, et küll Treier ise oleks sellises olukorras paremini reageerinud, õigema otsuse teinud, rohkem kaasa tundnud vms. 

Aga eelnevast lõigust hoolimata oli see ikkagi eelkõige tore ja kerge jutukogu ja kindlasti ei vaidle ma vastu sellele, et Märt Treier on väga tähelepanelik ja uudishimulik märkaja. Mõtlema ja vahel ka kaasa itsitama pani see raamat kindlasti.