Miks tõmbab meid raamatute poole nagu inimestegi poole? Miks ahvatlevad meid kaaned samamoodi nagu kellegi pilk, hääl, mis tundub tuttav, mida oleksime nagu juba kuulnud, hääl, mis juhatab meid teelt kõrvale, sunnib meid pilku tõstma, köidab meie tähelepanu ja võib muuta meie elu kulgu?
Armastus on see, kui kohtutakse kellegagi, kes jagab teile uudiseid teie enda kohta.
Ma ei unusta kunagi neid väikelinnu, millest said kohe pealinnad, niipea kui sina nendel tänavatel kõndisid.
Kolleegiväljakutse 2025 #1 (emakeeleõpetaja soovitus). Tõlkija Pille Kruus.
Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, siis kõigepealt panin ma selle raamatu kirja oma 2025. aasta lugemisnimekirja. Edasi juhtus see, et mahutasin ta ära Facebookis oleva Lugemise väljakutse grupi suure 53-raamatulise väljakutse ühte teemasse (üldiselt ma ei osale selles afääris, aga sel aastal on nii head ja laiad teemad, et võib ju proovida). Samal päeval tuli esimene iga-aastase kolleegiväljakutse soovitus sama raamatuga. Ja järgmisel päeval sain paki sõbrannalt, kus sees oli kaks tema enda poolt juba läbi loetud raamatut, üks neist Valérie Perrini "Lilledele värsket vett". Kui üks raamat sind niimoodi taga ajab, siis tuleb ta lihtsalt ära lugeda.
Soovitav emakeeleõpetaja oli raamatut nimetanud "konkurentsitult parimaks lugemiselamuseks", sõbranna supiks, praeks ja magustoiduks ühes (nagu "Kessus", mäletate supramag-i?). 2. jaanuaril ei julge ma veel küll midagi oma selle aasta konkurentsitult parimaks lugemiselamuseks nimetada, aga kindlasti oli selles raamatus kõiki maitsenüansse. Oli prantslaslikult lihtsat, kuid sügavat elufilosoofiat, oli palju tsiteerimisväärilist teksti, oli eluliselt keerukaid karaktereid, kes avanevad aeglaselt kogu selle 498 lehekülje jooksul (sest kas inimene polegi väärt seda, et teda terve eluaeg aina edasi avastada) ja mingist hetkest selgus täiesti ootamatult, et on ka terve liin põnevikku.
Raamatu peategelane Violette Toussaint on naine, kes oma siiski veel lühikese elu jooksul on jõudnud ära elada nii palju elusid, mida enamik meist (õnneks) ei ole pidanud nägema. Ta on kalmistuvaht, kelle hoole all on nii surnud (kelle nimesid, eluaastaid ja asupaiku ta tunneb peast) oma hauaplatsidega kui ka kalmistule sattuvad elus inimesed oma leina, lugude ja pihivajadusega. Ta on oma elus jõudnud lõpuks ometi paika, kus ta saab öelda: "Mu olevik on taevalik. Ütlen seda igal hommikul, kui silmad avan." Nagu Betti Alver, kes algava päeva sekundid kõik imeks kuulutab ja keeldub seda argipäevaks kutsumast. Kõigist läbielamistest hoolimata ütleb Violette: "Kuna õnnetu olek pole mulle kunagi istunud, siis otsustasin, et see ei jää kestma."
Jah, õnn on otsus. Isegi kui sul on mees, kes "laiskuse koha pealt on nagu lotovõit" või kelle ilus nimi Philippe Toussaint (prantsuskeelne nimi Toussaint tähendab kõigi pühakute päeva) "ei takista tal tõbras olemast". Mees, kes on ja jääb Violette'i jaoks Philippe Toussaintiks ja kellest mitte kunagi ei saa Philippe'i. Muide, Violette ütleb välja ka mõtte, mida ma ühe oma kolleegiga olen korduvalt arutanud: "Kui inimene teeks üksnes seda, mis kuulub tema tööülesannete hulka, oleks elu kurb."
Minu meelest võtavad lausa tegelaste mõõtmed Perrini raamatus läbi käivad lauljad ja poeedid, keda on terve plejaad ja keda Perrin järelsõnas ka kõiki eraldi tänab: Johnny Hallyday, Elvis Presley, Charles Trenet, Jacques Brel, Georges Brassens, Jacques Prèvert jne jne jne. Pean tunnistama, et kuulasin vastavate peatükkide lugemise kõrvale mainitud laule, esiteks dimensiooni lisamiseks ja mõistmiseks, aga teiseks sellepärast, et mulle lihtsalt meeldivad need ajatud prantsuse šansoonid.
"Lilledele värsket vett" on nagu üks hea prantsuse romaan ikka – pealtnäha lihtsate sõnadega, kuid ülimalt tundlik, õrn ja vaat et loendamatute kihtidega. Ja eelkõige mõistev, sest kõige ja kõigiga on võimalik rahu teha, eriti kui saad aru, et kõigel võib olla põhjus, mida me ei pruugi teada. "Lilledele värsket vett" on suur ja valus, aga siiski soe elupolüfoonia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar