Ma ei ole iseenesest Kaugveri raamatute sihtgrupp, aga Lugemise väljakutse grupis on sel aastal punkt, kus tuleb lugeda kuskilt avalikust raamatuvahetuskapist või -riiulist leitud raamatut. Mina ei tea, et neid Saaremaal üldse oleks, aga sattusin lennukiga Tallinnasse sõitma, mis oli juba iseenesest omaette lõbus lugu, sest marsruudil Kuressaare-Tallinn-Kuressaare saime kohe mõlema otsa piletid ja õhtul tagasi tulles polnud lennukis mitte lihtsalt samad näod, vaid kõik istusid ka "vanadel kohtadel". :D Ma olen ükskord Kuressaare lennujaamas olnud ka tunnistajaks sellele, et inimene tuleb pool tundi enne lendu, marsib kassasse ja ütleb: "Palun üks Tallinnasse," nagu läheks rongi või bussi peale. Aga see selleks. Välja tahtsin ma jõuda sellega sinna, et ma läksin sirgelt väravasse nr 1, kus minu teadmist mööda selline kapp siiski on. No ja seekord oli ainus potentsiaalselt loetav raamat minu jaoks seal just seesama Raimond Kaugveri "Peotäis tolmu". (Vaata ka pilti tagumiselt sisekaanelt.)
Ilmselt olin ma kuskil viiekümnendal leheküljel, kui ma lõpuks aru sain, et tegemist võib olla autobiograafilise romaaniga. Guugeldasin – oligi. Ma olingi juba imestanud, et kõigis neis Kaugveri raamatutes, mida ma kunagi nooruses lugesin, olid tegelastel suhteliselt omapärased nimed nagu Justus Puustusmaa vms. Ja nüüd äkki täiesti tavalised Eesti nimed ja peategelane lihtsalt eesnime esitähega R-iks nimetatud. (No muidugi R, duh! Aga ma ju natuke pika taipamisega.) Ja sellest hetkest, mil ma lõpuks selle autobiograafilisuse lahti hammustasin, sai raamat kohe teise dimensiooni.
Pean tunnistama, et kõigist neist Kaugveri romaanidest on see kindlasti minu lemmik. Esiteks on see nagu selline salapilk tema enda lapsepõlvemaale, kuhu ta enne kedagi piiluda pole lasknud. Teiseks toimub sündmustik 1926. aastast (Kaugveri sünniaasta) kuni Nõukogude vägede sissetungini teise maailmasõja ajal, mil Kaugver oli 14-aastane noormees. See on nii kauge ja paljude jaoks siiani selline rahvusromantiline ajajärk, et ühe poisirakatsi elu ja kooliaastate kirjeldus on juba paljalt ajastu mõttes huvitav. Lisame siia asjaolu, et see ongi tema viimane romaan, mis ilmus ta surma-aastal postuumselt, ja kõik see vana mehe silmade läbi meenutatud lapsepõlv muutub korraga nii oluliseks. (Tõe huvides olgu öeldud, et Kaugver suri tegelikult päris noorelt, 66-aastasena, leukeemiasse, aga kirjutab, nagu ta oleks pigem 90-aastane.) Jah, see on ta enda sõnul "peotäis tolmu", mida enam kinni ei püüa, aga ometi kuskil universumis ja mälestustes on see veel täiesti olemas. Kaugver tsiteerib William Goldingut: "Ma pole enam see poiss, kes pärani sui vaatas õitsvat õunapuud – ma vaid tean, et ma olin see."
Raamatus ei ole absoluutselt alajaotusi. Ei ole peatükke, ei ole mingit muud moodi jaotust. On lihtsalt üks sujuv 204-leheküljeline voog. Ju see lapsepõlv siis Kaugverile niimoodi meenus, et selle pidi järjest kirja panema. Oleks ju saanud küll, etapid ja sündmused eristusid väga selgelt, aga järelikult polnud vaja.
Eesti Ekspressis ilmus 2001. aastal Kalev Kesküla pikk ja huvitav artikkel Raimond Kaugverist, tema Soome armee teenistusest, Vorkuta vangilaagri ajajärgust ja pärastisest menukirjaniku staatusest, kellel oli raha küll juba ka nõuka-ajal, aga kes Kupra kirjastuse tohutute tiraažide varal sai nii rikkaks, et endalegi juba hirm peale tuli. Aga ka tema alkoholilembusest, viinaravist, jala amputeerimisest ja naistest. Samuti tema soovimatusest või suutmatusest oma tekste üle lugeda ja toimetada, nii et süžeemeistrina geniaalse kirjaniku romaanid jäid kirjanduslikus mõttes pinnapealseks (mis mind on ka tema raamatute juures häirinud). Soovitan kindlasti lugeda:
Lõpetuseks ütleksin, et kui teil kõik Kaugveri menuromaanid ("Nelikümmend küünalt", "Kas ema südant tunned sa?" ja "Vana mees tahab koju" jne) loetud on, siis ma soovitan kindlasti tema "Peotäit tolmu". See on hoopis teistmoodi Kaugver.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar